Laps 1,5 aastaselt lasteaeda ja nii igati õige!

Olen lugenud oi kui palju, et lapsel on vaja 3a kodus olla, mõnes mõttes ma saan sellest aru ja kunagi isegi olin seda meelt, et nii ongi ainuõige. Nüüd olen ma natuke oma silmaringi avardanud ja ei mõtle teistega samas kastis. Enam ma seda niivõrd õigeks ei pea.
Kolmanda eluaastani kujuneb välja lapse isiksus, ta saab mingid käitumismallid ja sealt saab ta vundamendi. Aga kui sa teda ei sotsialiseeri ja ta on harjunud põllesabas käima, siis miks sa ootad, et ta kolmeseks saades nägu nalja täis lasteaeda läheb? Laseb põllesabast lahti ja jookseb mängima? Siin ei aita see, et oled käinud sellel ja tollel külas ja lastega kokkupuude täiesti olemas, mkm, tal on jah teadmine, et peale tema on veel lapsi, aga pole kogemust kui ühisest kollektiivist.
Teisalt arvan, et alla 3 aastane kohaneb kiiremini, sest just siis tuleb kasuks, et pole veel välja arenenud klammerdumise instinkt või hirmud millegi suhtes. Nad võtavad kõike mänguliselt ja seltsida on lihtsam. Neid juhivad instinktid ja esmane instinkt on enamikel beebidel ja pisikestel leida omasugustega kontakt. Muidugi vajavad nad ka ema, aga mitte 24/7 ja pidevalt külg-külje kõrval. Kui sa hakkad teda harjutama lasteaiaga juba varakult, nt nädalas 1 päev ja seegi poolik, siis ei tule üks hetk lasteaeda minek ka nagu pann vastu vahtimist. Ta teab, et on koht kuhu emme kaasa ei tule ja kus ta on samaväärne teiste lastega (emalõvi ei urise ega laku kõrval).
Ma ei mõista ka hukka neid kes naudivad lapsega kodus olemist kõik need 3 aastat ja peavad seda ainuõigeks, sest kokkuvõttes oleme me kõik emad ja meie ülesanne on üksteisele nõu ja jõuga abiks olla, ning ta toetavad olla. Me peame mõistma erinevaid maailmavaateid ja seda, et me pole kõik sama puuga löödud.
Kindlasti ju leidub neid lapsi kes ongi klammerduvad ja vahet ei oleks, kas ta läheks aeda 1,5 aastaselt või 3 aastaselt, sest teda traumeeriks see nii ehk naa. Nii nagu mina kardan ämblike ja mõni suurt hulka rahvast. Mis siis ikka, iga ema tunneb oma pisukest kõige paremini, aga ometi ei tahtnud ma enda arvamust omale hoida, sest mul endal pole väga klammerduvad lapsed ja iga kord kui satume seltskonda kus on palju lapsi on nad kadunute seas. Ei teki neil hirmu kus on ema või isa. Aga sellest teeks ma mingi aeg eraldi postituse, sest kardetavasti on selle hirmu lastele siiski vanemad ise tekitanud.

Kusjuures oma last lasteaeda pannes, panin küll 1,5 aastase eralasteaeda (väiksem rühm ja rohkem individuaalset tegelemist), siis oli see mulle valulik protsess, lapsele aga püha õnnistus! Mina nutsin terve nädala kui laps igapäevaselt käima hakkas, tema nautis müramist, mängimist ja teisi kaaslasi.


Ilusat jõuluaega!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?