Esimesed kukkumised, sinikad ja lämbumine, tore beebielu.

Ma pole ammu kirjutanud, aga parajalt on tegemist ka. Kui laps aina kasvab ja uusi asju õpib, siis avastad, et vajaksid, et sul oleks veel paar lisakätt, või rohkem kui paar? Igastahes tuleb ju juurde palju uut ja nii huvitavat kui hirmutavat. Esimesed kukkumised, sinikad ja lämbumine.
Näiteks hakkas preili ju 6,5 kuuselt end püsti ajama ja nüüd juba laseb tugede najal nagu välk. Samuti tuleb käputamine nagu voolav vesi. No ja siis lisatoit koos näputoiduga. Ja see tujude väljendamine eriti ebamugaval moel. Nt tujude väljendamine lõppes lapsele sinise silmaga, sest vingerdamisest sules sai kops vastu lauaserva ja kuigi külmakott aitas silma kinnipaistetamise vastu, siis on ta ikka nagu kaklusest äsja naasnu. No ja kuna ta aina ronib, saab kusagile jala taha ja juba on sammuke kõrgemal, aga siis tuleb mõte, et nüüd istuks.... arvake ise. Või istume koos diivanil ja siis meie preili sätib oma väikse ümara mässupepu diivanist mööda, siis küll olen õnneks käeulatuses, aga millegipärast ta sellest ei õpi. Ahjud ja pliidid õppisime ruttu ära, et on kuum, ai-ai, samuti ei katsu ta enam ühtki tassi laial, sest lasin lihtsalt (lööge nüüd risti) näpud oma teetassi susata. Eelnevalt korrutasin, kuum ja aiaiai, 1 kord ja rohkem seda ei tee. Muidugi ei lubanud ma tal kätt tassi põhja suruda või üleni sisse torgata vaid kuuma teevee ära puudutada, aga õppetunnid kipuvad ikka mõjuma omast kogemusest. Kukkumisega on teine lugu. Korra on ta voodilt maha potsatanud, aga otse kotttooli ja no see oli pigem naljakas kui ehmatav ja mu preili teeks seda meeleldi paar korda veel. Päris pisina sai ta ka maha keeramisega hakkama ja siis ikka põrandale, oli madal kukkumine ja otse minu nina ette, sest tõstsin maast midagi murdosa sekundi ajal üles kui tema maha potsatas. Mäletan seda kisa ja oma pisaraid, sest lapse valu on raske kannatada. Siis käis meil ikka kiirabi ka, aga selleks hetkeks oli ta tavapärane rõõmupall tagasi juba. Praegu on kukkumised ta enda ronimiste ja väsimusest tingitud virina tagajärg. Toiduga on üldse see teema, et see laps armastab lisatoitu ja no kiiresti ahmides pole ime, et kurku kipub minema. Siis natuke köhime ja sööme edasi. Sellega on poja poolt juba kõik hirmud läbi tehtud ja suurt hirmu ei ole. Samuti näputoit, sellega väheneb ka tulevikus igasugune risk jama hingamisteedesse tõmmata, sest ta juba teab kuidas selle kraami käitlemine käib.

Viimased ööd piiname me emmet sellega, et magame ainult rind suus ja hommikuks on selg kange ja poolenisti magamata. Magamatus põhjustab aga muid muresid peres ja nii see elu veereb. Aga kokkuvõttes on hea teada, et kõik on armastusega omavahel põimitud ja enne millegi uue katsetamist või millegi kogemist tuleb korralik uurimustöö ette võtta. Ei ole nii, et annad pätsi leiba kätte ja lased nosida või on peekoniriba suus ja nägu nalja täis.
Aga ilusat kooskasvamist ka teistele lapsevanematele. Selles teemas oleme me kõik ühes paadis, olgu siis kasvatusmeetodid kuidas nad on või uskumused nagu on, aga me tahame oma lastele parimat ja armastame neid tingimusteta. Nt armastan ma oma suuremat last juba selle eest ülimegapalju, et mul on temast nii palju abi ja samas nende kahe põnni omavaheline side tekitab ka veel omakorda armastust. Seega, meil on õppetundide ja armastuse vabrik.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?