Sina, mina ja maailm

Mida tahes ma ei kirjuta, ikka on neid kes loevad sellest välja üleskutse. Keegi ikka vaatab, et ma õhutan midagi või tahan oma lolli mõttemaailmaga kõik valele teele juhatada. Kõige ärritavam on see, et postitust ju läbi ei loeta ja ometi ollakse nii targad seda kommenteerima. Nii tüütu on seletada kui sa teed seda tummadele kõrvadele, sest seisukoht on võetud ja meeldib tulehargiga vehkida mu nina all. Ausalt, siis vaatan oma lapsi ja mõtlen, et kas kõik on seda väärt, aga on küll. Kui ma jälle loen kuidas keegi saab mõnest mu pihtimusest julgust või tuge, siis olen ma õnnelik. Eriti kui tuge saavad need kel depressioon või veel parem, keegi kes saab aidata kedagi kellel on depressioon loeb siit, et kuidas ja mida teha. Jube tunne tekib kui ma loen seda lauset: "igaühe oma laps on nende oma mure" ometi olen ma veendunud, et kui nende laps raskelt haigestuks ja abi vajaks suuremalt, siis pöördutaks ikka meie poole, ometi pole ju teiste tited meie rida? Või siis on? Ma küll

Olen lugenud oi kui palju, et lapsel on vaja 3a kodus olla, mõnes mõttes ma saan sellest aru ja kunagi isegi olin seda meelt, et nii ongi ainuõige. Nüüd olen ma natuke oma silmaringi avardanud ja ei mõtle teistega samas kastis. Enam ma seda niivõrd õigeks ei pea. Kolmanda eluaastani kujuneb välja lapse isiksus, ta saab mingid käitumismallid ja sealt saab ta vundamendi. Aga kui sa teda ei sotsialiseeri ja ta on harjunud põllesabas käima, siis miks sa ootad, et ta kolmeseks saades nägu nalja täis lasteaeda läheb? Laseb põllesabast lahti ja jookseb mängima? Siin ei aita see, et oled käinud sellel ja tollel külas ja lastega kokkupuude täiesti olemas, mkm, tal on jah teadmine, et peale tema on veel lapsi, aga pole kogemust kui ühisest kollektiivist. Teisalt arvan, et alla 3 aastane kohaneb kiiremini, sest just siis tuleb kasuks, et pole veel välja arenenud klammerdumise instinkt või hirmud millegi suhtes. Nad võtavad kõike mänguliselt ja seltsida on lihtsam. Neid juhivad instinktid ja

Ma pole ammu kirjutanud, aga parajalt on tegemist ka. Kui laps aina kasvab ja uusi asju õpib, siis avastad, et vajaksid, et sul oleks veel paar lisakätt, või rohkem kui paar? Igastahes tuleb ju juurde palju uut ja nii huvitavat kui hirmutavat. Esimesed kukkumised, sinikad ja lämbumine. Näiteks hakkas preili ju 6,5 kuuselt end püsti ajama ja nüüd juba laseb tugede najal nagu välk. Samuti tuleb käputamine nagu voolav vesi. No ja siis lisatoit koos näputoiduga. Ja see tujude väljendamine eriti ebamugaval moel. Nt tujude väljendamine lõppes lapsele sinise silmaga, sest vingerdamisest sules sai kops vastu lauaserva ja kuigi külmakott aitas silma kinnipaistetamise vastu, siis on ta ikka nagu kaklusest äsja naasnu. No ja kuna ta aina ronib, saab kusagile jala taha ja juba on sammuke kõrgemal, aga siis tuleb mõte, et nüüd istuks.... arvake ise. Või istume koos diivanil ja siis meie preili sätib oma väikse ümara mässupepu diivanist mööda, siis küll olen õnneks käeulatuses, aga millegipärast t