Viha täis emad
Mida tahes ma ei kirjuta, ikka on neid kes loevad sellest välja üleskutse. Keegi ikka vaatab, et ma õhutan midagi või tahan oma lolli mõttemaailmaga kõik valele teele juhatada. Kõige ärritavam on see, et postitust ju läbi ei loeta ja ometi ollakse nii targad seda kommenteerima. Nii tüütu on seletada kui sa teed seda tummadele kõrvadele, sest seisukoht on võetud ja meeldib tulehargiga vehkida mu nina all. Ausalt, siis vaatan oma lapsi ja mõtlen, et kas kõik on seda väärt, aga on küll. Kui ma jälle loen kuidas keegi saab mõnest mu pihtimusest julgust või tuge, siis olen ma õnnelik. Eriti kui tuge saavad need kel depressioon või veel parem, keegi kes saab aidata kedagi kellel on depressioon loeb siit, et kuidas ja mida teha. Jube tunne tekib kui ma loen seda lauset: "igaühe oma laps on nende oma mure" ometi olen ma veendunud, et kui nende laps raskelt haigestuks ja abi vajaks suuremalt, siis pöördutaks ikka meie poole, ometi pole ju teiste tited meie rida? Või siis on? Ma küll