Miks peaks peres tasakaal olema

Eelmises postituses sai räägitud beebiga olemise päevast. Milline on päev vanemal kellel on beebi, imik, vastsündinu. Kuidas see mõjutab emotsionaalselt ja füüsiliselt ning kui raske on kuulata teise poole või mõne võõra arvamust, et sa ei tee mitte midagi. Minu blogi lugejad teavad, et tekst oli üldine ja ma ei viidanud sellega konkreetselt oma mehele.
Aeg ajalt lipsab muidugi minu elukaaslase huulilt, et mina olin ju terve päeva kodus, aga mitte kunagi pole see ette heitvas toonis või suunatud segamini tubadele. Pigem on tal olnud pingeline päev ja ta ei jaksa ka minu raske päeva koormat sellel he
tkel oma õlule võtta. Muidugi ootab ta, et söök oleks valmis ja tahaks, et toad oleks korras, õnneks heidab ta seda väga harva ette, et ma seda või teist jõudnud ei ole. Ja eks sama kadedalt nagu vaatan mina teda öösel kui beebiga jändan, vaatab tema mind kui mina beebiga nt nv lõunaund koos magan. Kust teab tema, et ma talle sama pilgu heitsin kui tema öösel magas. See ei tähenda, et ma suure hurraaga kohe nõus kriitikaks oleks. Ei, ma pole.
Minu mehe päev algab samuti hommikul enne minu oma. Ta teeb valmis söögi endale ja pojale, paneb ta riidesse (vabatahtlikult panen ma õhtuti poja riided valmis) ja viib ta enne tööpäeva lasteaeda, samal ajal teades, et ma annan kõik, et saaks edasi magada. Ta ei heida mulle seda ette, kuigi ma olen hommikuti pahur ja pahandan kui nad kolistavad. Tegelikult on ju võrdne, sest temal on samal ajal poeg õlul kui minul on beebi. Vabalt võiks ta jätta ju suurema lasteaeda viimise minu kanda ja ma peaks ikka hommikul ärkama ja oleks veel rohkem väsinud. Aga ta annab parima, et mind aidata. Jah, ta vahel tuleb lõunale ja vaatab tülpinult võileivamaterjali laual. Mees vahel kurdab kui mul on toad väga sassis. Samamoodi kurdan mina, et ta riided elutoas vedelevad, aga kui nats rohkem oma väsinud ajurakke ragistada, siis ma teaks, et need on seal, sest ta vahetas hommikul lahkudes koduriided tööriiete vastu ja jättis need sinna, et mitte tuua magamistuppa kus mina hinge hoides ootasin, et nad juba kodust väljuks. Jah, ma luban aeg-ajalt vingumist, et ma pean 24/7 rakkes olema, sest muidugi ei mõista seda inimene kes hetkel selle sees pole ja selleks on mees. Nii on! Ma olen väsinud ja ma olen kurnatud. Aga ma olen õnnelik, sest meil on tööjaotus ja kõike teeme me võimalikult palju pooleks. Ma pole kunagi pannud oma koormat tahtlikult tema õlule ega tema enda oma minule. Me räägime oma muredest ja leiame koos lahenduse, oleme toeks ja aitame kodutöödes.

Beebiga ei saa ta mind sedasi aidata nagu ta vb tahaks. Põhjuseid on palju.. 1 neist on see, et tütar on natuke memmekas meil ja uinub vaid minu süles. Teiseks on ta rinnalaps. Kolmandaks olen ma kohe närviline kui lapsed nutavad ja siis olen ma haige takjas ta kannul kui ta teda kusstab või magama püüab saada.
Kui tema blogiks, siis kirjutaks ta kuidas oli poeg tema õlul koos minuga terev minu depressiooni aja. Kuidas ta mõtles mind maha jätta ja lapsega lahkuda, kuidas ta püüdis mu elutahet tõsta ja mind mustast august välja aidata, kuidas ta vihastus minu peale ja tahtis karjuda. Kuidas ta tundis, et masendus haarab ka tema kaasa kui ma teda iga õhtu ja hommik halli pilguga vaatasin ja räämas välimusega tööle saatsin, anudes, et ta mind beebiga üksi ei jätaks. Mis tunne oli tal lugeda kirja mille ma jätsin arvates, et suudan oma elunatukese lõpetada, aga siis voodisse tagasi loivasin, sest selleks mul ikka seda arunatukest oli, et elu endalt ikka võtta ei suutnud. Kuidas mu kallis mees silitas mu pead kui ma voodis nutsin ja kuidas ta öösel nutvat beebit lohutas, teades, et peab hommikul tööle minema. Kuid ta jäi minu kõrvale ega tulnud lapse hülgamise peale kordagi. Ta jäi paksuks söönud naise kõrvale, kes emotsionaalselt oli rohkem sassis kui rongilt löögi saanud auto.

Ja siis ma loen inimesi, kes minu eelmisest postitusest osadena välja loetud teksti põhjal ta loodriks või kasutuks isaks täheldasid. Kas inimestel pole muud teha kui oma kibestumust netis välja elada millessegi süüvimata? Minu lugejad teavad mind ja teavad minu meest läbi minu silmade ja keegi neist ei tuleks nii lolli loraga lagedale.
Võtke ennast kokku ja enne kui sappi pritsima kukute või hakkate targutama, siis süüvige sügavamale või parandage esmalt oma pereprobleemid. Njaaaaa ma elasin oma mõningased kokkupuuted lausega: "sul on ju titega kodus leboo ja sa ei tee seal ju peale puhkamise suurt midagi" välja. Ma haarasin teksti ka teistele emadele ja beebiga tegelevatele isadele osaks saadud laused ja kirjutasin sellest justkui läbi oma silmade, kujutledes end nende olukordades ette ja liitsin oma tavalisele päevale juurde.

Meil on kõik hästi, ärge muretsege! Ma saan puhata ja mu mees on mulle toeks. Mu mees saab puhata ja mina olen talle toeks. Meie lapsed on õnnelikud ja armastavad oma vanemaid, vanavanemaid, üksteist ja koduloomi kes meil on. Ning meil on muru roheline ja taevas sinine.
Nüüd küsige endilt, kas teil on? Ja kui ei, mis teha annab, et oleks? Enamus kukuvad kohe käega lööma, inimesi hülgama või põgenevad. Aga tegelikult on vaja järele andmist, teise mõistmist ja oma muredesse kaasamist. Avatum suhtumine ja oskus abi paluda, siiras armastus ja austus ning lugupidamine, üksteise vajaduste ja soovidega arvestamine. Mäleta, kellega sa tutvusid ja kas nüüd oled ise ikka samasugune.. vb olen räämas ja mõnest nurgast oleks vaja tolm maha pühkida ja ämblikuvõrgud eemaldada? Sa ei pea olema meigitud või pintsakus püss, aga hoolitsetud ja rõõmus oleks hea algus.
Tasakaal peres, see ongi toimiv suhe. Vastasel juhul on see vaid ühe inimese poolne pingutus ja teise poolt ammu loobutud eesmärk.









Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?