Sina, mina ja maailm

Kui beebiga kodus oled, siis satud ju ikka titelehtedele. Loed mis toimub ja hoiad ennast kursis. Vaatad mis haigused liiguvad ja kus, kes, mida huvitavat lapsega teeb/tegema hakkab. Muidugi on meeletult tore lugeda teiste kogemusi. Isegi kui raseduse ajal olid alati kõik grupid kokkuhoidvamad, siis ilmselgelt lapse kasvatamise (tegelikult last ei kasvatata, ta kasvab ise) ajal tekivad erimeelsused ja lahkarvamused. Targad mõistavad, et on võimalik jääda eriarvamustele, rumalamad siiski trambivad kannaga vastu maad ja raiuvad oma ainuõigust. Muidugi ka mõnel targemal kodanikul viskab üle ja poetab oma arvamuse sekka, aga peagi mõistab, et see tulemusi nii ehk naa ei anna. Aga sotsiaalmeediast abi otsida kui beebi elu on ohus? Siis karjuks küll, et tule taevas appi!
Aga nii nagu iga inimene ikka.. meil on asju milles oleme targad ja neid milles puhta lollid. Seega ei saa ka tiitlit jagada. Kuigi tundub küll rumalana kui terve postituse alumine kommentaarium on mingit raiumist täis, et…

Mees uuris, et mis häda mul selle kaelas rippumisega on. Varem nagu ei olnud vaja, et ta koguaeg kõrval oleks ja kuulaks ning kuulaks ja veel kord kuulaks. Nüüd muud pole kui Kallis, mis sa teed, kuhu sa lähed, kas tuled istud minu juurde? Ma istun siis ise sinu juurde. Ma ei lähe veel magama, ootan sinu ära. Ma vaatan hiljem selle filmi ära, lähme koos.. Miks ma olen õhtuti nii tüütu? Vb selle pärast, et oma kodukandis pole mul sõprusringkonda ja selleks, et kedagi näha ja ns lobiseda on vaja ikka kusagile sõita. Muidu tüütaks ma ema, aga ka ema käib tööl no ja mina ju istun terve päeva väikse tummaga koos kodus. Ainult kilked beebilt ja lapsemeelne jutt enda suust. No ja siis jalutad vaikuses, kuulad ehk muusikat või kokkad, koristad tube. Mees samal ajal tööl olles jagab tööülesandeid ühele ja teisele ning ikka saab tuttavatega juttu ajada. No ja kui ta siis lõpuks koju tuleb ja rääkimisest väsinud on, siis ootab teda kodus naine, kes lausa rääkimisvajadusest nõretab. Tundub ju t…

Ma elan väikelinnas, vihmase ilmaga sõidan autoga isegi vastastänavas asuvasse poodi, see nii lühike maa, miks panna laps tooli, traksid kinni, siis lahti jne. Paras solgutamine. Samuti on maal, suvel, kui ujuma minek. Vaid suts tuleb suurel teel liikluses olla, ikka sülle ja ujuma! Muidu jääks ju täitsa minemata kui koguaeg nii palju vaeva peaks nägema.
Mu lugejad ootavad nüüd kannapööret minu tekstis. Miks te seda ootate? Miks te arvate, et ma nii ei mõtleks? Lihtne, te juba natuke teate ka kes ma selline loll olen eks! Igas asjas küünte ja hammastega kinni. See vaidlus tuli mul sõbrannaga. Ise tal last ei ole ja nad kipuvadki kõige kõvemad arvajad olema (oleme ausad, ära solvu ja oleme sõbrad edasi, lihtsalt siin meie arvamus jooksis mööda). Tal ema kellel on väikelaps nüüd kipub ikka vanas ajas kinni olema ja tema ei näe selles probleemi. Mina vaid olen ju see ohmu kellele raudselt ka meteoriit pähe kukub ja vaja kindlus ehitada vms. Tegelikult, kui sul on laps, siis suudad sa et…

Miks paljudel emadel on masendus ja põgenemisvajadus? Kummitavad mõtted, et tahaks magada, üksi olla, midagi ägedat teha ja ilma lasteta. Muudkui sirvime veebis kus ja kes mida teeb, samas tunneme kohe, et meile lüüakse kehva ema tiitel kuklasse kui natuke hingame väljaspool kodu ja ilma lasteta õhku.
Olgu, ma ei poolda väikeste beebide kellegi hoida jätmist ja pidutsemist. Aga ma ka ei löö risti naist, kes tunnikese siiski kodust eemal veedab, sõbrannade juures aega veedab või mõnda ilusalongi külastab. Veidike mudimist ka õlapiirkonnas ei tee paha. See ei ole mingisse klubisse või baari jooksmine ja enese täis rüüpamine. Tunnikese saab hoida beebit isa kes on võrdne emaga, isa võib ka kauem hoida, oleneb beebist. Nt külastasin minagi eile oma sõbrannat, mul küll oli beebi kaasas, aga oli ka ema kaasas. Sõbranna on juhuslikult üks parim fotograaf, juuksur ning maailma armsaim perenaine oma majas. Mina sain oma mõtted ja tunded ilma filtriteta välja voolata lasta, samas sai meist kau…

Eelmises postituses sai räägitud beebiga olemise päevast. Milline on päev vanemal kellel on beebi, imik, vastsündinu. Kuidas see mõjutab emotsionaalselt ja füüsiliselt ning kui raske on kuulata teise poole või mõne võõra arvamust, et sa ei tee mitte midagi. Minu blogi lugejad teavad, et tekst oli üldine ja ma ei viidanud sellega konkreetselt oma mehele.
Aeg ajalt lipsab muidugi minu elukaaslase huulilt, et mina olin ju terve päeva kodus, aga mitte kunagi pole see ette heitvas toonis või suunatud segamini tubadele. Pigem on tal olnud pingeline päev ja ta ei jaksa ka minu raske päeva koormat sellel he tkel oma õlule võtta. Muidugi ootab ta, et söök oleks valmis ja tahaks, et toad oleks korras, õnneks heidab ta seda väga harva ette, et ma seda või teist jõudnud ei ole. Ja eks sama kadedalt nagu vaatan mina teda öösel kui beebiga jändan, vaatab tema mind kui mina beebiga nt nv lõunaund koos magan. Kust teab tema, et ma talle sama pilgu heitsin kui tema öösel magas. See ei tähenda, et ma…

Kuna mul mehega tuli see teema üles, siis mõtlesin ka teistega oma kogemust jagada. St.. paljude kogemust ja seda kuidas ikka ja jälle lollid sulle targutavad kui lebo on lapsega kodus olla (sõbrannad kellel pole lapsi, mehed kes osa ei võta kasvatusest või sugulased kellel see aeg lihtsalt nii kaugel seljataga). No.. vb on, rongaemadel lihtne.
Ma ei tea, ma pole päris kanaema, sest iga nutu peale ei reageeri ja lähtun beebi vajadustest. Nunnutan ka kui selleks tuju ikka on. Aga üldiselt olen lapse jaoks olemas ja nii, et ta teab, et ma seda ka olen. Ma ei jäta enne 1 eluaastat last kellegi teise hoida rohkemaks kui kiiresti vaja, kas vanemaga arstil käia. Kuigi hoian hinge kinni koolituse ees mis tuleb, mil esimest korda jätan kauemaks kui pooleks tunniks ise eemal olles lapse oma ema hoolde. No ja Rongaema pole ka halb ema, sest see on lihtsalt ema, kes suudab ka endale mõelde, mitte ainult lastele. Meie kanaemad lülitume nagu oma vajaduste kohalt välja ja pühedume beebile, minu m…