Kuidas Markus oma õe vastu on võtnud

Ma polegi jõudnud kirjutada, et kuidas reageeris meie esiklaps pesamuna sündi. No ja kus ta siis oli kui ma sünnitama läksin või mis tunne mul hiljem oli. Üldiselt ei ole lapsed vaimustuses konkurendi sünni osas või tekib see tunne aja möödudes. Nüüdseks on Sandra kolme kuune ja saan kenasti rääkida, et kuidas ja mismoodi Markus ta vastu võttis, ning kuidas suhtub õesse senini.
Haiglas olles mõtlesime me mehega temale pidevalt. Koguaeg oli ta meil mõttes, sest meie perest oli 1 laps puudu. Polnud ka varem temast nii palju eemal olnud. Kuigi süda hõiskas rõõmust, et mu kaisus oli pisike armastatud hing, siis teine oli nii kaugel ja mu käed igatsesid teda kallistada. Sama tundis arvatavasti tema seal eemal olles. Ikka helistasime nii hommikul, lõunal kui õhtul ja mitte selleks, et kontrollida kuidas teda hoitakse, vaid ikka selleks, et oma lapse häält kuulda. Tihti küsis ta, et millal me titaga koju tulema ja ta nii ootab meid. Samas oli õnnelik ka. Miks? Sest ta oli oma vanaema ja vanaisa juures esimest korda öösel ilma meieta ja lausa mitu päeva järjest. Vanaema ja vanaisa ju hoiavad oma lapselast väga ja ta nautis kogu tähelepanu.
Kui nad hommikul külla tulid, siis puhkesin ma last emmates nutma. Samas oli ta oma väikesest õest ülimalt vaimustunud ja tahtis teda aina katsuda ja silitada. Ning uuris ikka mu kõhtu, et see suur polnud enam. Kuna ma lapsele valetamist ei poolda, siis teadis ta täpselt, et issi mu kõhtu seemne pani ja beebi seal kasvas. Samuti teadis ta, et beebi tuleb emme jalgade vahelt välja ja see on valus ja pikk protseduur kuid me kõik oleme pärast seda õnnelikud.
Mäletan, et enne kui kodus veel olime ja looteveed tilkuma hakkasid, siis oli tal küll paanika, et kas emmel on väga valus kui tita välja tuleb. Ma lohutasin teda, et on, aga see valu läheb ruttu üle. Ta veel kurtis, et ei taha, et tita mulle haiget teeks ja lõi käega vastu mu kõhtu, et titat karistada. See tähendas pikemat seletamist, lõpuks jõudis ta arusaamale, et me saame issiga hakkama ja issi on emmele ilusti toeks.
Haiglas oli näha kuidas ta beebist lummatud oli. Ja kui aeg jõudis sinnamaani, et mu vanemad kelle hoida poja oli, lahkuma pidid, siis tahtis mu süda pooleks rebeneda, sest ma nii oleks tahtnud, et poja oleks meiega jääda saanud. Aga mõned päevad hiljem saime me ju koju ja kuigi ma natuke kartsin, siis hoidis venna oma õekest väga. Seda teeb ta siiamaani. Pole veel kadedust välja löönud ja suure rõõmuga jagab meid ka õele. Eks me mehega ka kordamööda jagame aega pojale ja teeme temaga midagi huvitavat koos. Vb isegi tunneb ta, et õe tulek pani meid tema osas rohkem tähelepanelikumad olema. Iga hommik ja õhtu ta kaisutab ja jutustab oma õekesega ja seda rohkem ma oma lapsi armastan. Eks vahel on ikka solvumisi Sandra suunas, kuid viha pole tekkinud ja jumal tänatud selle osas. Ma annan parima, et vahel liiga kaitsev mitte olla, sest nagu kolmene ikka, ta lihtsalt on ülevoolav, energiline ja äkiline ning vahel suurest rõõmust ja tormakusest võib toetuda Sandra kõhule või kallistada teda nagu kaisulooma. No ja peale kukkuda ka, sest pidurid toimivad küll hästi, aga kipub kõikuma.
Igal juhul kui beebilummuses külalised naljatavad, et võtavad Sandra kaasa, siis venna ajab oma okkad turri ja seisab vahele või käsib mujalt omale enda tita leida, sest Sannu on tema oma.



ILUSAT NÄDALA ALGUST!!!

Kommentaarid

  1. Tore lugeda, et kõik läks üpris valutult ja suur venna nii hoidev on. Tubli pere!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?