Järgmise lpasega depressioon?

Mul on nii palju teemasi mis peas ringi tiirlevad, aga pole kindel mida jagada. Seega ma julgustan emasi kes on minuga sama teekonna läbi teinud ja kardavad, et neile emadus loodud ei ole. Vb see ongi nii, kuid võib-olla siiski mitte..
Seotud kujutis
Kuna ma Markuse ajal vajusin sügavasse musta auku, siis ilmselgelt ma teise lapse peale ei mõelnud. Kuid nii nagu meil kõigil on lapsepõlvest mingid harjumused, mõtted ja unistused jäänud, siis nii oli ka minul. Kui olin väike plika ja sugulasega arutasin, siis tahtsime, et oleks poiss ja tüdruk, poiss oleks siis õele vanem vend. Naljakas eks? Me ju vaatasime sellel ajal seda oma seisukohast kus me oleksime olnud õed, mitte emad. Kunagi ei mõelnud ma, et kui mul on kunagi pere, siis on mul vaid 1 laps.
Isegi oma ahistava depressiooni ajal ei öelnud ma tõsiselt mõeldes, et Markus on viimane. Pigem ei mõelnud ma midagi ja elasin hetkes. Püüdsin oma koleda päeva õhtusse saata ja kuna ma olin küll väsinud kuid magada öösiti ei saanud, siis elasin ka öid vaid üle. Mitte, et Markus maganud ei oleks. Ta ärkas küll tihti ja tahtis süüa, aga magas edasi, kuid minul oli nagu pähe raiutud, et 2h vahepeal und pole mingi uni ja siis pole mõtet magama jäädagi, et kohe üles ärgata. No ja nii ma olin pool aastat magamata. Kui keegi küsis, kas teine laps ka plaanis on, siis ei, plaaninud me küll rohkem kedagi polnud, sest tegelesime hetkeolukorraga. Vaid mu armas elukaaslane teadis, et laps üksi meil ei jää ja mitte, et tema üksi nii oleks arvanud, ta teadis, et nii mõtlen minagi.
Ma olin nagu muumia, igas mõttes. Ma olin kaltsudesse mähitud, kaame näo ja liikumatute jäsemete, tuima näoga kuju, kes elas selleks, et last teenida. Mitte, et teda hoida ja armastada, vaid just selleks, et teenida. Mul oli nagu rida kohustusi, mitte rõõm. Mu päevakavas oli iga tunni tagant midagi ja see kava polnud kindel, sest seda ei teinud mina. Elu oli kellegi teise kätes ja ta ise ei osanud neid isegi teadlikult liigutada! Lisaks sellele ei andnud ma teda ka käest, et puhata kui keegi seda sõbralikult pakkus. Pigem ma vihastasin ja klammerdusin pambu külge. Elasin isolatsioonis, sest kusagile polnud ju nii ehk naa mõtet minna, sest siis ta juba tahab midagi või hakkab nutma.

Seega muidugi ei mõelnud ma sellel hetkel, et millal uus beebi tuleb või kas tuleb. Kuid kui ma ravi (õige ravi) peale sain, ma sain jalad alla ja ma nägin esimest korda ilma tumedate prillideta ja tundeid katva loorita last, keda ma sules hoidsin, neid siniseid ja usaldavaid silmi mis mind vaatasid veidi kartlikult, käsi, mis olid kõigest väest püüdnud minu südameni jõuda, siis vajusin ma veidi teise auku. Masendus võttis võimust ja tundsin, et ma ei suuda uut last saada ja lasta ka temal sedasi kannatada. Ma andsin kogu ülevoolava armastuse sellest ilma jäänud põnnile ja iga kord kui ta mind kallistas või kaisutas, mu süda tahtis lõhkeda. Kuid mida aeg edasi, seda veendunum ma olin, et kõige jõhkram oleks jätta ta siia ilma üksi. Siis hakkasin ma mehega rääkima, et kui ravi lõppeb, siis võiks me siiski proovida. Muide, kunagi ma loodan, et mu mees jagab läbi minu blogi oma tundeid ja hirme kui mina haige olin. Arvate, et tal oli lihtne? Pigem üliraske, sest ma tean, et ta ei olnud nõus minu osas alla andma. Ta armastas mind isegi siis kui ma olin tuimem kui kala ja võitles minu nimel. Mina seda siis ei teadnud mida kõike ta tegi, aga ma tean, et ta ei loobunud minust.

Seega oli mehel mille pärast karta ja pigem oli tema rohkem hirmul kui mina uue lapse osas. Pool aastat käisin ma tal kandadel kuni sain jah kätte ja noh.. kohe jäin ma ka rasedaks. Terve kandmisaja olime mõlemad veidi hirmul, sest me ju ei teadnud mis meid ees ootab peale sünnitust. Viimasel raseduskuul tekkisid mehele paanikahood. Arvate, et ta tuli paanikas minu juurde ja ütles, et mul on nüüd paanikahoog? MKM, ma nägin, et midagi oli valesti. Mu lõbus ja rahulik mees oli närviline ja pinges. Ta ei leidnud kuidagi rahu ja kartis justkui miskit. Rääkis aeg-ajalt arusaamatut juttu ja nii ma uurisin, et mis tal on. Paar nädalat enne sünnitust ta kirjeldas mida ta tunneb ja ma tundsin ära paanikahood. Minu kallil kaaslasel käis peast läbi põgenemine ja tundetus võttis vahel võimust. Ta ei leidnud kusagil rahu ja turvatunnet ning tundis ennast ahistatuna. Suur vastutus ja hirm niitsid tal jalad alt.
Kuid haiglas, kohe peale sünnitust, jõudes peretuppa, sai ta kohe aru, et olen korras ja ka teda haaras rõõm ja rahutunne. Olime saanud taas lapsevanemateks ja nüüd olid meil imearmsad lapsed! Meil oli lõpuks 2 last!

Mul on 2 last kelle nimel ma annaks kõik ja mees keda ma ei vahetaks millegi ega kellegi vastu! Te ei pea kartma, et kõikide lastega kordub sama muster! MKM, ma olen nii armastusse mähitud ja tunnen tundeid, mida arvasin, et pole võimalik beebide vastu tunda. Enam ei näe ma lapses kohustust vaid armastust. Ma ei näe tema nutus sõimavat käsutust vaid armastust ja abipalvet.
Me toidame oma hirme ise ja kasvatame nendest haiguse. Kui me lõpetame selle ära ja keskendume muudele asjadele, siis ei tule meie ajule mõttessegi toota hirme ja kasvatada halvavat haigust me pähe.
Ma oleks loll olnud kui oleks mõtte teisest lapsest maha matnud! Ma küll tundsin süümepiinu, et ma ei olnud esimesega sama armastav, aga ma näen, et see on teinud minu pojast kõige tugevama ja vaprama poisi. Nüüd on nad mõlemad niiii armastatud, et ajab lausa üle serva! Seega ärge kartke. Meie südamesse jäävad alatiseks haavad ajast kus me ei suutnud end kontrollida ega anda seda mida soovime, et oleks andnud, aga me suudame seda anda tagantjärgi ja ka uuele kodanikule. Ärge loobuge ega jätke oma esimest ilma õe või venna armastusest! Ma ei kujuta oma elu ilma oma vennata ette ka mitte, seega ei kujuta ma oma laste elu ette ilma kaaslaseta kes on alati olemas.

Terve raseduse olin ma ka kontaktis oma psühjaatriga ja käisin psühholoogi juures. Ma teadsin, et kui mind halvab ka uue lapsega see tunne, siis on mul juba õige arst ja ma saan õige ravi peale. Ma oleks saanud ka raseduse ajal kui vaja, aga need olid vaid turvatunnet pakkuvad teadmised, mitte soov.

Elu ei tohi elamata jääda!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?