Natukene sünnitusest ja oma emotsionaasest seisust




Kuna ma Markuse puhul olin pikalt depressioonis ja see ei olnud ma ei tea kui ammu, siis tunnevad paljud huvi, et kuidas ma julgesin teist planeerida ja mis siis toimub nüüd? Samuti uuritakse seda, et kui kiire oli siis see sünnitus, sest Markusega kergetest valudest kuni lapse rinnale saamiseni oli 1,5h, et kas Sandra sündis poolel teel haiglasse, sest minu põhimõte oli sünnitada Tallinna Pelgus, aga mitte 30km kaugusel Rakveres.

Colonna_tuba_1_489x326
http://www.synnitusmaja.ee/osakonnad/sunnitus/sunnitusosakond/sunnitustoad-ja-sunnitusjargsed-toad/

Muidugi on lugu ju omamoodi koomiline ja paljusi hirmutav. Ma ei arva, et olen julge naine, sest ma tean, et mu rinnus on jänes peidus. Samuti ei arva ma, et olen loll, sest loll oleks ma siis kui riskiksin lapse eluga ja sõidaks mõnda väikekliinikusse ja loodaks, et mulle juhtub normaalne arst. Kuna minu tutvusringkond on täis juhtumeid, mis mul jalad nõrgaks kisuvad ja ka ma ise sain nii Paide haiglas kui Rakvere haiglas mõru meki suhu, siis tean ma millest räägin. Pealegi üks tuntud kirurg on minuga samal veendumusel, et väikehaiglad las plaasterdavad ja seovad, sest neile on nende haiglate praaki (raskesse seisu viidud inimesed) saadetud ja siis peavad nemad elu ja surma peale võitlust. Seega, ma pole loll, selles osas olen ma ette mõtlev, isegi kui planeerimine on mind hulluks ajav ja ahistav tegevus, kuid hirm mis oli mõlema lapse sünnitamise ees just asukoha suhtes on hea tõuge mõistlikule valikule.
Kuna minu kaks last on minu varandus, kuld ja aare, ning ilma nendeta minu maailmas päike ei paistaks ja linnud ei laulaks, rohelisest murust ja sinisest taevast rääkimata, siis olen ma valmis nende nimel käima läbi tule ja jää. Kuid ma ei saa Rakvere haiglat ka puhta maha teha, sest sattusin käeluumurruga sinna kunagi ja Tartust tulnud kirurg tegi suurepärast tööd. Samuti oldi meeldivad kui Markus oli 4 või 6 kuune ja me Rotaviirusega haiglas olime. Kes teab, siis meie poeg on olnud alati see alakaaluline tegelane ja rota oli paras mats. Õnneks saime kiiresti jagu ja haiglale pretensioone ei ole. Ometi olid need siis kui olin rasedana sapikividega selles haiglas ja mind mahutati palatisse naistega kes aborti tegid ning vanaprouaga kelle emakas pidevalt välja lupsas. Ma magasin tema "lõhnavast" uriinikotist meetri kaugusel. Aga ka siis olid Enamus töötajaid meeldivad, kuid lõpuks ma kirjutasin end siiski ise välja, sest mu rasedus oli niigi sellel ajal suur katsumus mulle. Ometi ei tahtnud ma seal sünnitada ja seda ikka rohkem Paidest saadud kogemuste najal. Nagu kes ei teaks dr Raja? Kõik teavad! Range ja tujudele vastavalt käituv daam kes kõnnib sinust ja perest kui prügist üle, sest tal on vasaku jala päev. Pärast kolmandat kokkupõrget temaga ma lasin sellest haiglast jalga ja võtsin end arvele Tartusse dr Evelin Grossi juurde. Ausalt, ma jumaldan teda ja kui mul tuleks kunagi kolmas, siis läheks ma ka temaga tema juurde, sest minu süda on talle kingitud. Kuid sünnitasin Pelgus, sest Markus sündis seal ja jäin rahule. Muidugi meeldisid mulle ka sünnitusjärgsed toad, mugavus ning hubasus nendes. Sünni loo ma panin ju kirja varem, seega tuletan meelde, et Sandrat sünnitasin ma poole kauem ja valutasin märgatavalt rohkem. Samuti algas sünnitegevus mul vete kerge lekkega ja kuna ma teadsin, et see viitab väiksele augule emaka ülaosas, sest laps on selle sinna lükanud, siis teadsin ka seda, et aega mul veel olema peaks. Nii sai suund haiglasse võetud, veed avati kontrollkabinetis ja valud ei tahtnud kohe kuidagi hakata. Seega sain ma veel mehega palatis naljatada ja ringi jalutada. Lõpuks hakkasid kerged valud, aga sellised päevade laadsed, naersin veel, et see läheb küll lihtsalt, aga kontrolli käigus oli avatust juures vaid 1cm. Siis ma juba natuke pabistasin. Päris valud algasid kell 10, siis ma muutusin juba häälitsevaks, seega puhusin häälega õhu välja ja hingasin valusi üle. Kusagil ühe paiku muutusid need päris valusaks, seega olin ma haiglas juba kokku olnud lausa 5h ja enda mõistes algas päris tegevus sellest hetkest, sest, siis ma valu ajal oma keha enam hästi ei kontrollinud ja klammerdusin raami külge. Kontrolliti ja oli alles 7cm avatust! Kümneni oli niiiii palju veel sellise tempoga ja kui arst hommikut mainis, siis ma juba aimasin, et no tegelikult ta ikka hommikuni ei oota. Kolme paiku pidi uus kontroll olema ja ma arvasin, et sellega mu jõud raugeb, mees püüdis veel kinni, sest oleksin kokku varisenud. No ja ehk oli kolm ja nats peale kui ma röögatasin, et ma pressin ta põrandale vist! Kohe oli ämmakas kohal ja aidati voodile. Nagu pojagagi vajusin ma selili ja nagu Pojagagi paluti mul küljele pöörata, ja NAGU POJAGAGI ma urisesin kurjalt, et keegi mind ei puutu ja ma pressin tütre välja! Kuid nüüd olin ma kõvasti targem ja teadsin, et pressid kaua ei kesta ja mida paremini ma arsti kuulan ja mida suurema jõuga pressin, seda kiiremini mu piinad lõppevad. Seega 3:08 oli Sandra mu rinnal. Ta tundus niiiii imetillike ja Markusega võrreldes oligi ta pisike.
Igal juhul jäime me mehega sünnitustuppa ootama, et saada perepalatit. Kui sünnitajaid oleks rohkem olnud oleks kallis mees pidanud külmas autos tuduma, sest siis poleks muud kui mina ühispalatisse. Olin juba valmis põlvili anuma, aga saime oma sündmuse tuppa kauemaks jääda. Lõuna paiku saime peretuppa ja vajusime unne.
Ah jaa.. muide.. ma jäin palju tervemaks kui pojaga. Eks see ole see, et kuulad mida sulle räägitakse. Peretoas mees veel pihustas mulle silverspraid ja ainuke õmblus paranes ülikiirelt. Nii me olime haiglas õnnega koos, sest mul ei olnud ka mingit masendust või paanikat nagu seda varem oli. Ma olin niiiiii rahul kõigega, kuigi imestunud, et nii kaua läks, rahul, et sain oma Preili kaisus magada ja mu mees oli minu kõrval, et olime Pelgus ja kõik läks hästi.
Mul oli haiglas lausa nii hea tuju, et isegi mehega müramine tuli pähe. Müramise all pean ma silmas kõditamist ja musidega piirdumast, eimidagi kohatut! Mõtted olid ehk pisut kohatud. :D Kuid teistele teadmiseks, siis olime sees 4päeva, sest Sandral oli südames kahin. Seda pidi juhtuma ja igaks juhuks hoiti esmaspäevani sees, et lastearst saaks saatekirja kirjutada südameuuringule. Aga seal saime teada, et kõik on 5+. Samas hea, sest ma tean täpselt, et meie tütrekese süda töötab igas mõttes laitmatult!
Kõrvadega oli ka see, et üks arst ei saanud kuulmist kätte. Seega oli väike mure veel ja ma sain natuke pisardada. Sama õde käis mitu korda ega saanud tulemusi. Järgmisel hommikul tuli teine õde ja sai kohe lained kätte ja kuulmine ka 5+!
Kuid mammamasendusest ma ei pääsenud. See algas pea kohe kui koju jõudsime ja kestis pooldeist nädalat. Ma nutsin iga õhtu lihtsalt iga asja peale. No nii hell oli hingeke ja pojast oli nii kahju. Ta tundus järsku nii suur ja ma olin selle tõttu kurb. Ma olin kurb poja beebipilti nähes, sest oleks tahtnud sellel hetkel talle parem ema olla. Ma nutsin, sest tahtsin mehele süüa teha, aga ei jõudnud ja nutsin, sest ma tahtsin pesema, siis nutsin ma, sest vankriga oli raske majandada jne jne jne. Muide, emmed, see möödub, ärge selle pärast põdege, sest paljud kes masendusest lahti ei lase kujundavad ise sellest endale depreka. Proovige ikka mõistus kodus hoida kui suudate ja kui ei suuda, siis küsige abi. Ärge seda kindlasti neilt küsige kes asjaga kokku puutunud ei ole. Teil palutakse end lihtsalt kokku võtta ja nii tunnete, et olete ise loll. Tegelikult mida kiiremini saate emotsionaalse mure osas abi, seda väiksem on oht oma lapsele ühel hetkel liiga teha või ennast köiele aasa tegemast avastada. Hoiame kokku! Me kõik oleme emad, erinevate kasvatusmeetoditega ja tõekspidamistega, aga suure ühise joonega- me armastame oma lapsi tingimusteta ja lõpmatuseni palju!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?