Alati ei lähe plaanitult

Kõik käsivad ja soovitavad oma elus plaane teha. Mõelda paar käiku ette ja unistada millestki suurest. Kas alati aga on hea ette planeerida, võik kas ikka kõik inimesed peaks ette planeerima?

Mina sellesse ei usu. Ma olen olnud alati ''päev korraga'' tüüp ja planeerimine tekitab minus aheldatud tunde. Nt planeerin ma lapse söötmise kella kolme peale, et siis saab jalutama minna jne ja pärast seda koju, toita ja süüa tegema hakata. Paraku tahab ta süüa juba kell kaks, aga kell kaks on vara välja minna, kell kolm ta söögist keeldub ja eirab rinda ning nii me suundume õue pooltühja kõhuga. See vähendab aega mille õues veeta saame, vend tuleb ka varem ära tuua ja lõpp õues jalutamisel kisub pingeliseks, sest iga hetk võib ta keset linna oma näljamöirged valla lasta. Siis muidugi vaatab kogu tänav sind kui lastepiinajat, sest suuremat kiirustad takka, et koju viia ja väiksemat loksutad vankris närviliselt.

Seega, ma pole planeerija, sest ma ei kannata kui asi ei lähe plaanitult, ma muutun närviliseks ja pahuraks. Seega planeerimine las olla ikka nende rida kellele planeerimine sobib ja keda selline elukorraldus rahuldab. Ma ei suuda mõelda, et teaksin mida ma nv teen. Kui ma teaks, siis suudaks ma hakata seda vastumeelestama ja lõpuks teeks ma oma soovitud asja hoopis hambad ristis ja vastukarva.


Kuid ma pean organiseeritud inimestest väga lugu ja vahel isegi kadestan neid, sest nad lihtsalt naudivad elu kulgu oma tahetud rada mööda. Mina suudan oma impulsiivse käitumisega tihti jama kokku keerata või mitu ämbrit läbi käia. Kuid see on minulik ja ma ei kujuta elu muudmoodi ette. Pole sugugi ebatavaline, et ma jalutan poe poole, et piima osta ja lõpetan hoopis lastega mänguväljakul või üksi olles bussipealt mõnda teise linna suundumas. Või istudes autoroolis ja teades kuhu ma minema pean, teen kõrvalpõike ja kaldun teelt kõrvale, sõidan hoopis teise punkti B ja sihtpunkti, mis esmalt võetud oli ei pruugigi ma samal päeval jõuda. Sama on suhtega. Ma ei planeerinud esimest last ega kooselu ega ka töökohta. Mul on mitu rauda tules ja see mis esimesena voolimiseks valmis, sellega ma tööd alustan. 
Üldiselt tekitavad rutiin ja igapäevane tavainimese elu minus õudu ja ahistavat tunnet. Seega iga hetk tunnen ma, et pean oma tiivad välja sirutama ja proovima lennata. Mul on vaja neid pööraseid hetki, et tunda end elavana. No ja selline on ka minu iseloom- pealt jahe ja seest tulikuum. Vaid hetkega võin ma plahvatada ja vb täiesti tühjast kohast, samas suures ja koledas olukorras võin ma olla nii megarahulik, et ajan teised iivalduseni. Vahel vajan ma tähelepanu, soovin teha langevarju hüpet või  kihutada kardirajal ja see võib vabalt olla päeval kell pool kolm, aga pool kolm läbi tahan ma juba üksi olla ja vaikust nautida. Vb lilli kasta, või maad riisuda. Noh.. ja selline ma olen, jumala pöörane, aga alati neile, kes mind vajavad, olemas!







Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?