Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2017 postitused

Gaasivaludes beebide emmedele

Kujutis
Iga ema kelle beebi seda valu läbi teinud on teavad mida tähendab lohutamatu ja hinge kriipiv nutt. Pikad kussutused ja silitamised, millega saad vaid vaimselt toeks olla. Oled muutnud oma toitumist totaalselt või juba nälginud, iga otsing annab nii palju vastuseid, et targemaks sa sellest ei saa, aga ahastusse viib küll. Kas ma tean tänaseks lahendust?
Päris lahendatav see mure ei ole, sest mida iganes sa sinna pisikesse suhu ei topi, et valu vähendada, need õhumullid seal sees ise läbi soolestiku ei aihtu ja pepu kaudu nad välja tulema peavad. Gaasirohud üldjuhul ei tee midagi, valu nad ka ei leevenda, sest õhk on õhk ja nagu enne sai mainitud, väljuda saavad nad ikka avauste kaudu.
Minu lahendus ei ole mingi kõrrega pepu sörkimine. See oleks vb olnud lahendus mu esimese lapse juures, aga siis ei suutnud ma küll midagi sellist teha, isegi kui ta põrguvaludes nuttis. Olgu see väike auguke vaid neile endile ja sinna sai vaid valuvaigistavaid küünlaid aeg-ajalt pandud, sedagi suure süü…

Natukene sünnitusest ja oma emotsionaasest seisust

Kujutis
Kuna ma Markuse puhul olin pikalt depressioonis ja see ei olnud ma ei tea kui ammu, siis tunnevad paljud huvi, et kuidas ma julgesin teist planeerida ja mis siis toimub nüüd? Samuti uuritakse seda, et kui kiire oli siis see sünnitus, sest Markusega kergetest valudest kuni lapse rinnale saamiseni oli 1,5h, et kas Sandra sündis poolel teel haiglasse, sest minu põhimõte oli sünnitada Tallinna Pelgus, aga mitte 30km kaugusel Rakveres.

Muidugi on lugu ju omamoodi koomiline ja paljusi hirmutav. Ma ei arva, et olen julge naine, sest ma tean, et mu rinnus on jänes peidus. Samuti ei arva ma, et olen loll, sest loll oleks ma siis kui riskiksin lapse eluga ja sõidaks mõnda väikekliinikusse ja loodaks, et mulle juhtub normaalne arst. Kuna minu tutvusringkond on täis juhtumeid, mis mul jalad nõrgaks kisuvad ja ka ma ise sain nii Paide haiglas kui Rakvere haiglas mõru meki suhu, siis tean ma millest räägin. Pealegi üks tuntud kirurg on minuga samal veendumusel, et väikehaiglad las plaasterdavad ja…

Alati ei lähe plaanitult

Kujutis
Kõik käsivad ja soovitavad oma elus plaane teha. Mõelda paar käiku ette ja unistada millestki suurest. Kas alati aga on hea ette planeerida, võik kas ikka kõik inimesed peaks ette planeerima?
Mina sellesse ei usu. Ma olen olnud alati ''päev korraga'' tüüp ja planeerimine tekitab minus aheldatud tunde. Nt planeerin ma lapse söötmise kella kolme peale, et siis saab jalutama minna jne ja pärast seda koju, toita ja süüa tegema hakata. Paraku tahab ta süüa juba kell kaks, aga kell kaks on vara välja minna, kell kolm ta söögist keeldub ja eirab rinda ning nii me suundume õue pooltühja kõhuga. See vähendab aega mille õues veeta saame, vend tuleb ka varem ära tuua ja lõpp õues jalutamisel kisub pingeliseks, sest iga hetk võib ta keset linna oma näljamöirged valla lasta. Siis muidugi vaatab kogu tänav sind kui lastepiinajat, sest suuremat kiirustad takka, et koju viia ja väiksemat loksutad vankris närviliselt.

Seega, ma pole planeerija, sest ma ei kannata kui asi ei lähe plaanit…