Viimaseid nädalaid tiksuv rase pomm


Kuna minu tähtaeg on 17.03, siis kutsub mees mind pommiks. Eks ta ole ka nii, sest ega ma ise ka ei tea millal ja kui pikalt sütik põleb. Aga seda ma tean, et varsti on meil väike beebiplika majas, mina natuke narmendan ja elu muutub veidi keerulisemaks. 
Samas ei jõua ma ära oodata, et millal juba!? Kõht on raske, magada ei lase, puusad valutavad, vaagen ragiseb ja tuikab, pea käib pidevalt ringi ja jalad on nagu klounide õhupallid. Pole midagi mida ma teha ei tahaks, aga palju mida teha ei saa. Beebile on juba riided valmis ja haiglakott ootab a autos. Kusjuures lasingi täna peast läbi, et vb on mu pesuvahendid kotis lõhki külmunud, sest need kõik on seal. 
Kuna Markus tuli mul ka varem, siis ei tea ma tõesti midagi oodata. Samas olen ma see välkkiire sünnitaja ja see on ka omaette nuhtlus, sest põhimõtte pärast sünnitan ma Tallinnas ja sinna on pikk tee. Rakvere on minumõistes lihakombinaat ja Paide alla arvestust! Mõlemaga on mul isiklikud kogemused ja rohkem ei taha ma olla rase käntsakas liinitöötajate käes. Ma ei mõista miks teevad osad inimesed sellist tööd mida nad vihkavad, nad vihkavad rasedaid ja õpivad ämmaemandateks või vihkavad beebisi ja lapsi ning hakkavad lastearstideks. Ei tea ja ei mõista, ning ma ei taha ehkupeale loota, et satun sellel toredal sünnitamispäeval siiski õige inimese kätesse. Seega suundun ma Tallinna, sest seal on mul head kogemused ja ämmaemand on mul Tartus, sest südame võitis just tema, minu päästeingel pärast läbielamisi Paide haiglaga. 
Homme on mul ämmaemanda kontroll ja eks ma näe, mis saab, sest no see tunne seal hargivahes pole nüüd küll meeldiv. Püüad küll inimese moodi kõndida ja magada, aga miski pole normaalse inimese moodi. Pealegi ärkan ma nii palju hetkel üles, et see beebi toitmine öösel oleks käkitegi, sest tissi suhu pista on väiksem töö kui rasedana voodist püsti saamine, vetsu vaarumine ja tagasi saamine, ning uuesti uinumine. Uskumatu ikka, et Markust nii kerge kanda oli! 
Aga varsti! Varsti-varsti saab minust kahekordne ema, Markusest suurem vend, Maanusest kahekordne isa ja kõhubeebist saab vastsündinu! Ei suuda ära oodata! Ausalt ei suuda. Täna on nii ilus ilm, et ma võiks kohe haiglasse suunduda, aga nii lihtne see paraku ei ole. 

Seega ma kõnnin nagu pomm! Kuidas kõik algab? Kas valudega? Veritsusega? Vetevoogudega? Lihtsalt kahtlusega? Igal juhul millalgi see hakkab ja meie näeme oma väikest kodaniku esimest korda oma silmaga! PÕNEV!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?