Samal ajal kui mina istun ja kõhtu silitan nutab keegi minu kõrval beebi kaotuse pärast

Käisin oma ämmaemanda juures, nii oodates, et mis mu tibu teeb ja näitab. Sirvisin ukse taga voldikuid ja näppisin telefoni, mõtlesin oma kõhule ja jaopele, mis suure vaevaga küll kinni eest läheb, aga aeg ajalt luku alt lahti tirib. Silitasin kõhtu, mis ikka aeg-ajalt lainetas kui tibulinnu sees ennast kruttis ja sirutas. Aga kõrval istuv naine puhkes nutma.

Ta tuli sinna veidi peale mind, istudes minu lähedale. Siis ma talle tähelepanu ei pööranud, vaatasin segaduses korra tema poole, et me ju ometi ei ole sama arsti juurde, sest minu aeg juba vaikselt oli peale hakanud, aga arvatavasti oli arstil kiire. Silmanurgast nägin, et ta näppis sõrmedega närviliselt oma riideid ja tundus rahutu. Tõusis ja tammus jalalt jalale. 
Pidasin seda närvilisuseks, et ei kannata oodata millal vastu võetakse. Vaatasin ikka jälle oma kõhtu ja naersin mõttes hüüdnime üle mille me ju norimiseks välja mõtlesime kui keegi nime uurib. Seega silitasin ma Maimut läbi oma kõhu, endal see kiindunud ja totakas naeratus näol. Võtsin telefoni ja vaatasin kella, sirvisin jälle voldikuid ja vaatasin imetamisvõtteid, mingit pehmendavat geeli ja vahvad šampoonid ja palsamid olid ka ühe peal. No ja see on ju minu nõrkus! No mingi vinge toode mida sõna otseses mõttes endale pähe määrida. Hetkel olen ma kimpus oma kollase juuksevärviga. Viimane värvimine rasedana oli viga, sest värv ei jäänud õiget tooni ka mitte kolmandal korral ja siis lõin ma käega. Las ta siis olla.. olen natuke pissipea. Aga need tooted seal tundusid oma loodusliku poole pealt taas nii huvitavad. Kuid mul on minu Macatamia ja Rich, mõlemad super tooted! Rasedana sobib Macatamia mulle paremini, lõhn on ka kergem ja õhulisem ning puhtam. Ja vat sellised mõtted mul seal peas tiirlesid. Siis võttis ka kõrval olen neiu oma heliseva telefoni ja siis päädis see ka minu tähelepanu, sest ta hakkas üle keha vappuma. Kogus ennast natuke tammudes ja vastas. Seletas, et on haiglas, tuli Ämmaemanada vastuvõtule, aga, et pole enam midagi näitama minna. 
Pildiotsingu miscarriage tulemus
Minu esimene reaktsioon oli peas, et ausalt, aborti tegi w? Ja tahtsin oma mõtted ruttu mujale suunata, et ma ei kuulaks otseselt mida ta räägib, sest kuulma pidin ma seda nii ehk na, tavaliselt ma suudan eirata ja mitte infot läbi pea lasta. Aga siis puhkes ta pahinaga nutma. Keegi seletas temaga telefoni otsas pikalt ja ta aina värises ja vappus. Ja siis hakkas mu aju teist infot, mis pähe valgus blokeerima. Kuni ta selle välja ütles, et beebi süda enam ei löönud. 
Seotud kujutisMu sisikond tõmbus krampi ja okse valgus kurku. Ma oleks tahtnud püsti karata ja EI karjuda või ta enda kaissu haarata ja lohutada. Aga ma istusin tuimalt, näost arvatavasti kriitvalge, edasi. Vahtisin tühjalt beebipilti seinal ja surusin kipitust ninajuures alla, et pisarad silma ei jõuaks. Ämmaemand tuli ja ma tõusin, ta vabandas minu ees ja võttis vastu nutva naise, ma noogutasin nõustuvalt ja nii jäin ma sinna istuma. Oma suure kõhuga milles beebi ennast sirutas. Vaatasin oma kõhtu ja pisarad voolasid mööda mu põski alla. 
Kui kohutav ja kui lühike võib olla kellegi teekond, kui valus saab olla kellelgi samal ajal kui teine on siiralt õnnelik ja kui kohatu võib olla mõni hetk. Tänasin taevast, et ma tuima Eestlasena istuma jäin, mitte ei läinud oma lainetava ja suure kõhuga teda sellel hetkel lohutama. Mida hullemat saaks juhtuda kui sa saad teada, et su sees on kellegi elu kustunud ja siis tuleb teine oma lõpurasedusega sulle nina alla ütlema, et pole hullu, kõik saab korda. Kellel saab? Minul saab, aga tema hinges on haavad! 

Kui mina vastuvõtule pääsesin, siis rahunesin ma õnneks maha, mu mõtted jõudsid jälle mu naba taha ja kui ma veel oma Maimu südametööd kuulsin, siis tahtsin ma rõõmust karjuda. Aga selle kõrvalt ikka käisid väiksed torked kaastundest ja mõttes saatsin ma seda pisikest hinge kelle tee jäi lühikeseks. 
Minu nunnu on igastahes peaseisus juba ammu. Ma tean kus on ta selg, pea ja pepu, kus jalad ja kuhu silitades ta ringutab ja sirutab, kustkohast ma teda häirin (nt jalgu ja peput puutudes). Ja taipasin, et ma olen tohutu õnnega koos. Kui mul enne oli juba vaikne paanika, et beebi ja ma ei tea, ma ju ei oska ja esimesega pm ma ju ei saanud hakkama, siis sellest hetkest oleks ma tahtnu end kokku murda ja kõhtu kallistada. Terve kodutee ma korrutasin kui palju ma seda pisikest armastan ja kui väga ma teda ootan. Kui õnnelik ma olen, et tal on sportlase süda ja tugev iseloom ja et ta saabub meie juurde VARSTI! Seega kui ma koju tulin ja mehele kõike rääkisin, siis ma teadsin, et see muudab meie peres midagi. Me hakkame nägema seda kõhtu teise pilguga ja hindame tugevamalt seda inimest seal sees kui eales varem.
Ja siis vingun ma paistes jalgade pärast või valus pärast alakõhus, surve pärast põiel või selle tunde pärast, et koge kukub ta välja, aga tegelikult see kõik on ehe märk, et minu sees on elu, minu südame all tuksub kellegi süda ja see keegi on meie pere kallis laps! Mul on 2 imelist last ja ma armastan neid lõhki minemiseni palju! 
Hinnakem seda mis meil on!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?