Iga kord kui meenutan, siis nutan paraja peatäie. Minu poja beebiiga


Jutt jälle depressiooni peale. Ikka ja jälle ma mõtlen sellele mida ma oma lapsele tegin ja kuidas kohtlesin. Mida pidi läbi elama inimene kellel olin ainult mina ja kes peale valu ikka ja jälle käed minu poole suunas. 
Olen siin varem kirjutanud ja kirjutan veel, aga depressioon ei ole mingi kerge tuju kõikumine või asi millesse kergelt suhtuda. Inimesed kõrval näevad, aga nad ei aita, sest nad pelgavad halvaks panu sinu poolt. Ometi ei mõelda sellele, et kannataja pole ju mitte see kes seda tol hetkel põeb vaid need kes ta ümber on. 
Minu loos oli ju kannataja minu alles sündinud poeg. Laps kes oli meile üllatus ajal mil üllatusi ei oodanud. Kui issi peale sünnitust tundis meeletut õnnetunnet ja rõõmu, siis mina nägin vaid roosat, vigisevat, mähkmetes asja mis tahtis kogu minu tähelepanu, imes katki minu nibud ja pressis lõhki hargivahe, muutis mu paksuks ja koledaks ning ei last öösel magada. Mida hullemini ma seda tunnet tundsin ja peas ketrasin seda tugevamalt tajus ju tema minu tundeid. See omakorda võrdus stressi kannatava imiku nutuga ja minu aina süveneva kehva suhtumisega oma lapsesse. Ma ei näinud midagi head, kõik oli kole, must, hall, räpane, pime, vastik. Ma kaalusin põgenemist, veenide läbi lõikamist, tablettide üledoosi, beebi kusagile hülgamist, autoga vastu puud sõitmist, keset talve jõkke hüppamist. Sellel hetkel tundsin ma, et olen nõrk, sest olles oma mõtetele nii lähedal, siis kukkusin ma kõhklema, et vb ikka saan kunagi terveks. SEE oligi SEE, mis mind ja mu last päästis. Ma teadsin peas, tunnistasin endale, et ma pole mina ise. Selle külge ma klammerdusin, aga abi ei otsinud. Mu lähedased nägid, mida ma teen ja kuidas lapse suhtes tundetult käitun, aga kõik pelgasid, see kes mainis sai tigeda sõnavalangu kaela. Ometi ei andnud ma ka last käest, hoidsin teda enda lähedal ega lubanud kellelegi.
Viimaks kui ma juba tundsin, et olengi talle füüsiliselt ohtlik, võin lüüa vms, siis jooksin ma oma isalt abi otsima. Paludes end hullarisse viia. Alguses ta kõhkles, aga lõpuks me siiski ka haiglasse suundusime. Mäletan, et enne kui ma kabineti ukse jõudsin sulgeda, puhkesin ma nutma ja karjusin, et mind on vaja kinni panna, ma peaaegu oleks oma last löönud. Arst vaid kergitas kulmu ja palus mul kolm korda istet võtta... ma tammusin ruumis sihitult edasi-tagasi ja korrutasin asju, mida ohuks pidasin. MA karjun oma beebi peale, ta on alles BEEBI, mul käis korduvalt peast läbi ta metsa serva jätta, ma tahtsin endalt elu võtta, ma hoidsin mehest eemale, ma vihkasin kõiki ja kõike, ma ei armasta oma last, KAS KUULETE, MA EI ARMASTA OMA ENDA LIHAST LAST!!!! 
Peale seda jooksis mu kuul kokku ja ma istusin, panin käed laua peale, sirgelt ette, nagu oodates raudu ja langetasin pea nende peale. Arst jäi tuimaks, kuulas ja vaatas, ootas.. kui ma olin vait jäänud ja nuuksumise ka lõpetanud, siis ütles ta, et tegu pole kindlasti lapse mitte armastamisega, sest muidu ma selles kabinetis ei oleks. Ma mäletan hästi kuidas ma oma tatise näo kätelt tõstsin ja arst sai sama pilgu nagu kõik teised keda tuimalt vaatasin. Ma nagu oleks peale suurt ülestunnistust mingit muinasjutulist lauset kuulnud ja see oli ulmeline. Vaatasin teda pingsalt ja küsisin, et kas ta on kurt või? Ei kuulnud ühtegi lauset mida enne laususin? Siis mõtlesin, et kas ma ikka valjusti rääkisingi, aga vist ikka rääkisin, sest arst küsis, et kas need tunded halvasid mu kohe peale sünnitust või juba varem. 
Varem olid mul paanikahood.. need on mul juba lapsest saati olnud. Kuid rasedana oli neid eriti palju, sest ma olin paanikas uue ja tundmatu ees, seega sain ma teada, et toitsin ise oma hirmu ja kasvatasin sünnituseelsest ärevusest sünnitusjärgse depressiooni. Seega sain ma tõestuse, et olengi hull.. ise süüdi, kahmasin koti ja tõusin püsti, tahtsin lahkuda. Aga arst palus uuesti istuda ja mainis, et räägime ravist. Sealt sai alguse minu ravi.. selle arsti ravist mul siiski tolku ei olnud.. mitu kuud sõin kasutult rohtu, mis ainult une tugevamaks muutis. Teine arst kelle juurde pöördusin kirjutas liiga kerge ravi, sest siis ma juba talitsesin oma emotsioone võõraste seltsis ega rääkinud nii avatult asjadest millega hakkama olin saanud. Kolmas psühhiaater kaevas ise minu sisse ja lõpuks sain ma oma ravimid. Minust sai inimene ja laps sai endale ema, mees naise ja minu vanemad tagasi oma tütre. Siis halvasid mind minu kahetsus, süüdunne ja viha selle vastu mis ja kes ma olin. Seega oli mul uus jama kaelas. Õnneks sellega saime kogu perega hakkama. 
Süütunne ja kurbus valdavad mind senini, sest laps elas ikka kõik hellas eas läbi ja tema oli kõige süütum, abitum ja suurim ohver. Uskumatu kui palju ma ju teda armastan ja kui jube, et ma seda üle aasta ei tundnud. Ma lihtsalt blokeerisin oma tundeid ja keskendusin endisele elule, mis jääb ju kõigi vanemate seljataha kui nad lapse saavad. Nii on!
Aga täna sirvides Markuse beebipilte, vaadates kui rõõmus ta suutis vahepeal siiski olla, siis haaras mind rinnust kramp ja surus kaltsuna vastu maad, hoides mu nina vastu sitta mille ise kokku kraapisin, sest nii valus oli. Minu maailm ja minu süda on minu poeg, teadmine, et ma polnud mingil ajal hea ema ajab mu südame pahaks, aga ma pean ju oma lugu ketrama, sest nii palju on naisi, mehi ja lapsi kes kellegi haiguse käes kannatavad ja nii palju on LOLLE, kes parastavad, näpuga näitavad või ise tohtrit mängivad ja sulle silte kleebivad. Tegelikult annan mina sulle lugeja jalaga nüüd tagumenti ja käsin arstile minna, sest abi on seal.. mitte minu Blogis, FBs, teistes kaaskannatajates.. abi on arsti peas.. oskustes ja teadmistes mida ta aja, inimeste ja kooliga on omandanud. Ja sinna sa minema pead! Ta pole psühh kes sul lapse käest võtab, sest oled nõrk ja lolliks kamminud, ta pole julmur kes su laua taha kutsub ja siis laginal su mure üle naerab. Vb jõuad sinna enne kui rohtusi vaja. ;) 

Kommentaarid

  1. Minu meelest väga ilusti lugu ja oled olnud julge et oled selle avaldanud. Tegemist ei ole sinuga, vaid haigusega mis teeb meid sellisex. Kogemust nimelt on ja sellest ei julge kellegile rääkida. K6ike head sulle ja perele!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?