4D UH (ultraheli) ja see paganama rasedus

Vabandust, mul on ajataju ja mäluga probleeme. Vist puhas rasedus on pähe hakanud ja lisaks pidevale närvilisusele toonud ka kehva mälu mille pärast ikka närvis olla. Aga keda ei ajaks närvi kui ajameesusest käid pool päeva püksid pahupidi jalas? No ja siis keegi ei ütle ka midagi ja kuigi kodust välja ei lähe, siis otsustavad just sellel päeval kõik mu stiili üle vaatama tulla. Samati kaanisin ma siin juba kolm päeva usinasti vett sisse, sest nädal enne 4D UHd (ultraheli) peab vett jooma, et üle 30 nädala vanune loode hästi näha oleks. Aga point on selles, et kui ma täna nii tark olin ja kalendrisse kiikasin, siis avastasin, et mu UH on alles ülejärgmine nädal! Saate aru? Ma ainult nirisesin! Ülevalt sisse ja 10min hiljem alt välja! Puhta lolliks kamminud. Ups.. kammi näevad ka mu juuksed harva, sest ma lihtsalt pole mitte millegi lainel. Enda pildistamine on ka selline katsumus, et pea tahaks ikka udupilve peita, või avastan peale 11dat pilti, et mu pluusil on ju hiiglama suur piimaplekk peal! 

Täna suutsin ma sedasi koristada, et kui mõte peale tuli, siis tõusin teleri eest püsti, võtsin kaasa kohvikruusi, et kraanikaussi viia, siis köögist võtsin kaasa lapse mänguasjad, et need omale kohale viia, sealt omakorda raamatu, et see elutuppa tagasi toimetada, siis möllasin tolmuimejaga ja avastasin, et mingi vedelik on põrandale nirisenud ja plekid jätnud. Kui tolmuimejaga lõpetasin, siis hakkasin põrandaid pesema ja avastasin, et olin põrandapesuvahendi asemel hoopis toaleti puhastusvahendi ämbrisse pannud. Polnud mõnus lõhn. No olgu.. ikka tegi põrandad puhtaks, lihtsalt loputasin igaks-juhuks üle. Mopiga sai voodi alt lapse lelu jälle välja tõmmatud ja kui ma selle mänguasjade kast viskasin, siis kuulsin heledad kõlksu. Deem! Kuidas see paganama kohvikruus sinna sai? Viisin selle kraanikaussi ja etskae, teleripult oli kraanikausis. No ja lapse lelu mille varem köögist kaasa võtsin oli pandud sinna kust raamatu leidsin! 

Uskumatu, et Markusega mul neid jamasi ei olnud. Mu jalad on hetkel nagu vesipallid ja kõndida on ebamugav. Nüüd pean jälle pool nädalat ootama, et siis taas vett sisse kulistama hakata, sest ma tahan oma uue kodaniku nägu ikka näha ka. Loodan, et siis ikka jõuab sinna kohale ka. :D Hea seegi, et laps sees hullu ei pane ja  üldiselt rahumeelne on, sest kui ikka põie peale pahaseks saab, siis tunnen, et kui kohe oma kuningliku ratsu selga ei saa, siis saab terve tuba mu õnnistuse vedelal ja lehkaval kujul. 

Hetkel ma pahurdan oma nohu ja kurguvalu pärast ka. Jube tüütud on ja mingit rohtu sisse ka ei võta, siis võitle nagu nähtamatu vaenlasega! Ainult tee ja mesi ja mesi ja tee, soolalahus ja aur. Uhhh!

Ps! Mäletate, ma kiitsin, et rasedus on jummala ilus aeg? Kunagi oli jah, aga näed, kolm aastat hiljem olen ma juba liiga vana selleks. :D