Iga kord kui meenutan, siis nutan paraja peatäie. Minu poja beebiiga
Jutt jälle depressiooni peale. Ikka ja jälle ma mõtlen sellele mida ma oma lapsele tegin ja kuidas kohtlesin. Mida pidi läbi elama inimene kellel olin ainult mina ja kes peale valu ikka ja jälle käed minu poole suunas. Olen siin varem kirjutanud ja kirjutan veel, aga depressioon ei ole mingi kerge tuju kõikumine või asi millesse kergelt suhtuda. Inimesed kõrval näevad, aga nad ei aita, sest nad pelgavad halvaks panu sinu poolt. Ometi ei mõelda sellele, et kannataja pole ju mitte see kes seda tol hetkel põeb vaid need kes ta ümber on. Minu loos oli ju kannataja minu alles sündinud poeg. Laps kes oli meile üllatus ajal mil üllatusi ei oodanud. Kui issi peale sünnitust tundis meeletut õnnetunnet ja rõõmu, siis mina nägin vaid roosat, vigisevat, mähkmetes asja mis tahtis kogu minu tähelepanu, imes katki minu nibud ja pressis lõhki hargivahe, muutis mu paksuks ja koledaks ning ei last öösel magada. Mida hullemini ma seda tunnet tundsin ja peas ketrasin seda tugevamalt tajus ju tema