Sina, mina ja maailm

Jutt jälle depressiooni peale. Ikka ja jälle ma mõtlen sellele mida ma oma lapsele tegin ja kuidas kohtlesin. Mida pidi läbi elama inimene kellel olin ainult mina ja kes peale valu ikka ja jälle käed minu poole suunas.  Olen siin varem kirjutanud ja kirjutan veel, aga depressioon ei ole mingi kerge tuju kõikumine või asi millesse kergelt suhtuda. Inimesed kõrval näevad, aga nad ei aita, sest nad pelgavad halvaks panu sinu poolt. Ometi ei mõelda sellele, et kannataja pole ju mitte see kes seda tol hetkel põeb vaid need kes ta ümber on.  Minu loos oli ju kannataja minu alles sündinud poeg. Laps kes oli meile üllatus ajal mil üllatusi ei oodanud. Kui issi peale sünnitust tundis meeletut õnnetunnet ja rõõmu, siis mina nägin vaid roosat, vigisevat, mähkmetes asja mis tahtis kogu minu tähelepanu, imes katki minu nibud ja pressis lõhki hargivahe, muutis mu paksuks ja koledaks ning ei last öösel magada. Mida hullemini ma seda tunnet tundsin ja peas ketrasin seda tugevamalt tajus ju tema minu …

Kirjutan just selle pärast, et keegi väga sellest juttu teha ei taha, aga teada tahavad ju ometi kõik. Mismoodi sa ennast ikka rasedana tunned ja kas mees istub kodus kuival ja mudib vaid su jalgu, sest muidu lähemale ei saa. Paljud rasedad arvavad, et on kodus veidrikud oma tunnete pärast ja selle tõttu ma nüüd kirja panengi oma elu. 

Ma ei saa öelda, et ma mingi naksitrall oleks. Raseduse algus oli suht selline emotsionaalne ja mehga mõlemad harjusime mõttega, et me saame peagi ühe lapse veel. Seetõttu jäi tõesti intiimelu tahaplaanile, kuid teisel trimestril olid mu hormoonid sinnamaani jõudnud, et mees minust kuidagi ei pääsenud. Seega olin ma nagu takjas tal küljes kui töölt tuli, aga võtsime sellest mis võtta oli, sest teadsin, et kui kõht suur ja ette jääb igale poole, siis kaob igasugune huvi ära, sest enesekindlus on 0.  Esimese rasedusega polnud mitte mingisugust probleemi, ma ei tundnud end ebamugavalt ja meie elu oli tavaline. Ei hoidnud ma mehest eemale ega takerdunud ka…

See on minu teine lollakas unenägu selle raseduse jooksul. Ausalt, kui üks rasedus teisest ikka totaalselt erineda saab, siis no minul küll joppas sellega. Kõik paistetused, valud ja pingviinikõnnakud olen ma saanud ja nüüd need totrad unenäod. 
Eile ma silitasin diivanil oma kõhtu ja mängisin kõhus oleva beebiga. Seletasin, et peagi tuleb ta välja ja me näeme teda, kallistame ja musitame ning hellitame sama palju nagu vennat tal. Markus ka liitus ja paitas kõhtu ja susis natuke beebit. Issi ikka ka aeg-ajalt tonksas teda ja no mina, ma olen naguinii selle kõhu küljes kinni, et mu ainuke põnev tegevus ongi oma kõhuga mängimine. Kuna toad olid jahedad ja mees hommikul tööle peab minema, siis jäin ma veel peale teiste voodisse pugemist üles, käisin nautisin pesemist, panin ka pesu pessu. Siis sättisin ennast diivanisse ja vaatasin kõike igavat, mida vaadata oli.  Lõpuks kui voodisse sain, siis tonksas beebi mind pidevalt vastu ja mängis sellel korral minuga. Seega ma vähkresin kuni lõpu…

No mida rohkem rase ma olen seda rohkem ma tunnen, et mul on nii kõikvõimas ja imeline mees. Ma võiks terve päeva tal sabas jalutada ja imetleda seda mida ta teeb. Nii emotsionaalne on olla, et isegi tema peale mõeldes tulevad rõõmupisarad silma.
Ma pole siin vahepeal suurt midagi teinud, lihtsalt rase olnud. Eile ehitasin kööki riiuli juurde, et saaks vana kapi välja visata ja natuke tuba kraamitud. Enamus õhtust kulus lapse kantseldamisele, sest tal on energiat ja jonni rohkem kui minul närvirakke. Ma lausa jumaldan seda paganama lego! Meil on reegel, et lego on issiga kvaliteetaja nautimise mäng, aga eile läks mees puid lõhkuma välja ja mini Maanus valas legod põrandale laiali. Mitte, et meil neid ju palju oleks eksole... pole vaid väike kingakarbitäis vaid suur kastitäis ja oi jummel.. terve elutuba oli nende jubinatega kaetud. No ja kui koristamise aeg tuleb (legost on sada korda üle sõidetud/kõnnitud/joostud/roomatud ja jupid on kappide, tuhkru puuri, diivani ja mänguasjade kirs…

Kuidas osaleda?
Nagu ikka
Like minu FB lehele SIIN,Kommentaar kumba soovid FB postituse all,Jaga ka teistele FB postitust

Kuna ma olen ise suur SebaMedi fänn. Ausalt olen, sest kunagi kui vistrikega võitlesin, siis oli ainuke toode, mis tõesti toimis. Kui mul poja sündis ja me saime stardika, siis oli see nagu jumalakingitus, sest lõhn on neutraalne ja toode jätab lapse naha puutumatuks ja kaitseb seda. Seepärast otsustasingi, et kui minu lugejate seas on värskeid emmesi, siis kindlasti sooviksid nad seda komplekti saada.


Komplekti kuuluvad:

1. Leelisevaba lasteseep 100 gr


2. Lastešampoon 150 ml


3. Laste huulepalsam



4. Laste vannivaht 200 ml







Sebamed Baby sarja tooted sobivad väikelapse nahahoolduseks, kuna kaitsevad lapse õrna nahka: - dehüdratsiooni
- mürgiste ainete
- kuuma ja külma
- mehhaanilise stressi (hõõrdumise)
- UV-kiirguse
- patogeensete mikroorganismide eest.
Sarja toodete pH-tase on 5.5, mis aitab lapse loomulikul naha kaitsebarjääril väljaareneda ning säilida. Sebamed Baby sarja toot…

Kuna mul on ülimalt eriskummaline mees, siis mõtlesin sellest ka postituse teha. Mitte, et asi oleks selles, et ma tahan nüüd teda kiruda ja vanduda, et mis portsu otsa ma sattusin, aga kindlasti erineb ta minu tuttavate elukaaslastest.  Üks asi mis teda kindlasti paljudest eristab on tema oskus kas mitte armukade olla või ta lihtsalt pole seda. Muidugi ei peakski keegi armukade olema kui pole selleks põhjust antud, vb tänu sellele ka ta ei muretse väga. Pealegi käime me enamuse ajast koos väljas, mitte üksteise kontrollimise pärast vaid selle tõttu, et me tunneme mõlemad end siis mugavamalt ja hoituna. Päris tüdrukute õhtule ta ennast kaasa ei pressi ja kui ta nv kusagil ära käib, siis üldiselt saab ka mõne sõbraga kokku. Kuid kuna me jagame sõpru ja meie ring on ühine, siis oleme me ikkagi minu poolsete tuttavatega koos väljas ja temapoolsete tuttavatega koos väljas. Teine asi mida kindlasti paljud mehed ei oma on meeletu isaarmastus. Ma ei mõtle nüüd seda, et teda armastab keegi su…

Ikka satun ma välja ja puutun kokku välise meluga. Mõni lärmakam üritus või peenem kohtumine. Vahvad inimesed, pikem lobisemine, hilised õhtutunnid ja laudade viisi igasuguseid kiusatusi. Aga nagu kõik teavad, siis olen ma selle kõige kõrvalt ka rase ja väikelapse ema.  Õnneks väljaskäike suurema meluga kohtadesse juhtub harva, iga kuu tagant korra või vähem. Väikseid koosistumis on aga tihedamalt. Enamus mu sõbrannadest teeb veiniõhtuid ja ikka olen ma ka kutsutud, ning ma olen väga tänulik, sest isegi kui enamus mind teab, siis pole alla antud. Mida ma sellega mõtlen? No esiteks seda, et ma alkoholi ei joonud enne rasedust ja vein oli kohe kindlasti 1 nendest jookidest, mis minujaoks ei kõlba isegi kraani loputamiseks. Aga no ma teen ikka selle rituaali kaasa, et keerutan pokaali, nuusutan sisu ja panen huuled vastu. Õigemini tegin kui rase ei olnud. Nüüd on rasedus minu parim päästenöör, nuusutamisest ma muidugi ei pääse, sest igaüks tahab õhinat jagada ja tunnustust, et just tema…

Natuke infoks neile emadele kellel plaan rasestuda ja kui see plaan jääb sinna mai kuni juuli, siis sünnituspuhkusele (dekreeti) peaksite te jääma jaanuaris. Muidu pole midagi, aga rohkem on see suunatud neile kel majanduslikult kõige paremini ei lähe ja pole võimalik korralike sääste koguda, sest seal jäetaks teid nälga.  Kuna mina sünnitan märtsis ja töö oli mu beebile ohtlik, pidin ma jääma haiguslehega koju. Muide, kui teil on plaan rasestuda ja teete ohtliku tööd, nt puutute kokku keemia, kõrguse, elektri, päästmise, vibratsiooni, lärmi või muu loodet kahjustava teguriga, siis tasub uus töö vaadata, sest haiguslehele jäädes muudab see teie vanemahüvitise minimaalseks. Seega beebi planeerimine tuleb ikka nii läbi mõelda, sest õnnelikust sündmusest võib majanduslik katastroof, meie laste sündi toetavas riigis saada. Sest lehele jäädes saate te oma ametlikust palgast 70% ja sellest lähevad maha maksud, kedagi ei huvita, et võid elada kuid ilma miinimumpalgata, sest miinimumi teenide…

Vabandust, mul on ajataju ja mäluga probleeme. Vist puhas rasedus on pähe hakanud ja lisaks pidevale närvilisusele toonud ka kehva mälu mille pärast ikka närvis olla. Aga keda ei ajaks närvi kui ajameesusest käid pool päeva püksid pahupidi jalas? No ja siis keegi ei ütle ka midagi ja kuigi kodust välja ei lähe, siis otsustavad just sellel päeval kõik mu stiili üle vaatama tulla. Samati kaanisin ma siin juba kolm päeva usinasti vett sisse, sest nädal enne 4D UHd (ultraheli) peab vett jooma, et üle 30 nädala vanune loode hästi näha oleks. Aga point on selles, et kui ma täna nii tark olin ja kalendrisse kiikasin, siis avastasin, et mu UH on alles ülejärgmine nädal! Saate aru? Ma ainult nirisesin! Ülevalt sisse ja 10min hiljem alt välja! Puhta lolliks kamminud. Ups.. kammi näevad ka mu juuksed harva, sest ma lihtsalt pole mitte millegi lainel. Enda pildistamine on ka selline katsumus, et pea tahaks ikka udupilve peita, või avastan peale 11dat pilti, et mu pluusil on ju hiiglama suur piim…

Juba teist päeva ei tunne ma ennast hästi. Pea käib ringi ja mulksub üles pidevalt. Kõhus on teravad valud ja selleks, et istuda normaalselt on vaja ikka sättida ja sättida ja ikka on valulik.  Pm ma siin kiigun haiglasse mineku mõtte ja gaaside pähe määrimise vahel. Sellise toreda valuga ma nüüd siis passin, kontrollin oma kõhuelaniku liigutusi ja uurin aga mööda ''tarka'' netti ringi, et mis oleks mõistlik. Kui mul poleks vaja selleks pooltsadat km sõita, et kontrolli minna, siis oleks ma vast juba ära käinud. Teiseks ma kardan seda Rakvere haiglat nagu pidalitõve. Juba mõte, et ma pean sama läbi elama mis kolm ja pool aastat tagasi tekitab judinaid ja liialdamata, mul kisub otsaesise külma higiga kokku kohe.  Teisest küljest on beebi kõige olulisem ja ma lähtun hetkel temast. Niikaua kui ta liigutab tavapäraselt ja mu valud põlvi nõrgaks ei kisu ma ka püüan seda olukorda seedida. Ehk ikkagi need supergaasid millega mind õnnistatud on, aga mida ma pole loodud väljuta…

Kui aasta ei lõppe hästi, siis arvad, et uus on ju alguses vähemasti hea. No ja mis hea ta siis on kui satud veidi segasesse seltskonda kus ennast ebamugavalt tunned ja siis hiljem saad ka uudise, et tutvusringkond on 1 inimese võrra väiksem.  No seltskond kuhu sattusin oli ebamugav vist nii mulle kui mehele. Ma pole varem oma elukaaslase isaga kokku puutunud. Eemalt on näidatud, et see mees on mehe isa, aga pole juttu teinud temaga ja kuigi midagi halba justkui väga ka räägitud ei ole, siis sisetunne hoidis juba eemale temast. Ainuke kohutav asi mida tean on see, et ta oli isa kellel külmikus oli oma toit ja oma sahtel ja isegi kui lastel mitte midagi hommikul süüa polnud, siis tema enda jaost ka ei andnud. See on mulle juba piisav, et raskelt neelatades pisaraid tagasi hoida, sest sel ajal mil me marlidega ringi tatsasime ,olid enamike perede toidulauad niigi kesised ,kui sa talupidaja just ei olnud. Nüüd kui ma veel oma last oman, siis sellele mõtlemine, et ma hommikul oma näljase…