Ma ausalt ei mõista, kuidas te viitsite?!


Kusagil sõitis keegi teelt välja, aga selle asemel, et kuulda küsimust, et kas inimesed jäid terveks kuulen mina küsimust, et kes oli roolis? Mul suri naaber ja tänaval küsitakse, et kuidas ta suri mitte ei avaldata kaastunnet või uurita, et kuidas omakesed toime tulevad leinaga. Kõiki huvitab palju teenib naabrinaine või kas ta mees on hetkel töötu ja elab diivanil mugavat elu. Kuidas see ja too seda ja teist lubada saavad ning kustkohast ikka selline julgus tuleb, et oma ära ajama hakata ja miks ta siis mulle raha anda ei võiks kui ise nii rikas on?
OMG! Mis teil viga on? Ma ei osanud vastata mis mu naabriga juhtus, sest ma pole läinud ei uurima, küsima, ega vaatama mis toimub. Omakesed ka siin ei käi, seega pole ka aknast kulli pilgul vahtinud, et kas ikka leinavad või tantsivad kahjurõõmust. Kas mu naaber on rikas või vaene? Ma ei tea ka seda. Ma ei ole huvitatud sellest, et kas sõbranna kellel nüüd uhke audi on sai lubada selle auto endale ise või on see ta mehe oma, kas osteti kohe välja või võeti liisingusse. Kui ma sõbrannaga kokku saan, siis minu siiras huvi on ta käekäigu ja tervise vastu, et kas pere on õnnelik ja ise rahul ning ega tervis alt vea. Ma ei tea kas tal on rahakotis vaid 5€ või 500€ ega huvita ka. Huvitaks sellisel juhul kui ta ütleks, et ei saa sellel kuul leiba lauale, sest siis ma abistaks tõenäoliselt. 
Ma ei vaata kas kõrval hoovis tellitakse küttepuudeks kaske või kuuske. Jumal seda teab, aga inimesi huvitavad nii tühised ja nõmedad asjad vahepeal, et mind ajab lausa öökima. Samas leod nälgivast lapsest ja siis kraaksutakse narkomanist ema kallal kellel toosi jaoks ju raha on, aga laps nagu unustatakse suure ''viha'' hoos ära, sest narko jaoks on ju raha! Deem.. minu esimene mõte oleks lapse mujale toimetamine, aga ma ei vaataks mida keegi kannab või suhu/veeni topib, ma annaks kõik, et minust abitum pool saaks tuge ja armastust, ning hoolivust, tõenäoliselt ulataks ma ka abikäe emale, et ehk saab ta august välja ja ta saab siiski oma last kasvatada ja armastada, sest pehme aju ei tee alati inimesest halba ema.. lihtsalt uimas ja vajadustega inimene ei mõtle enam loogiliselt ja tal on kõik vast paigast ära. 


Ja siis on need lapsevanemad kes alati vaatavad, et mida kellegi laps kannab, kas on H&M või mõni kallis bränd. Miks? Kas mu laps kannab lakoste tossu või bossi pluusi ei kõiguta mind kuidagi ja kui ta ka kannaks, siis ei näita see minu kui ema kohta muud kui seda, et mulle meeldib oma rahakoti suurust demonstreerida. See ei tõesta, et ma olen hea ema. Ma olen kindel, et enamik nendest emadest käivad lastel kandadel ja hoiavad paela küljes, sest ta ei saa ju neid ometi ära määrida ja omg kui ta veel selle denimi teksaga sinna puu otsa ronib! Paljud hoiavad neid asju eputamiseks ja siis müüvad turul edasi. MIKS? Mul on ka puhtusehullustus ja ma ei kannata kui laps piimaklaasiga diivanile ronib, sest ma ütlen ausalt, et mul pole seda raha, et kohe uus osta, Ja ma ei taha, et mu diivan oleks plekiline ja laps ei mõistaks, et laua taga söömine on oluline. Aga kui ta õue läheb, siis ta on õues ja ma pole nii loll, et teda sinna kallites riietes viia, sest ta on LAPS! Enamjaolt on ta porine ja õline ja katki kusagilt, sest ta ronib ja roomab ning topib käe mõne auto sumbutisse, sest meil on neid hoovis ju mitu. Eks meil ole ka külapealsed riided, et kui külla lähme, siis on nagu esialgu see näitus, et mul ikka on lapsele puhtad ja korralikud riided ka, aga kotis on alati lapsele trööbakas olema, et kui läheb ringi tõmbamiseks, siis ei pea ma vaatama, et mida ja kuhu ta ajab. 
Nii tihti kuulen ma seda lolli laused, et vaadake mis BMWga te ise ringi sõidate ja siis väidad, et sul pole raha, et imetamispadi osta. No aga polegi, ega me BMWd ka üleöö soetanud ja kaalusime läbi vajalikkuse ja vead jne, et kindel olla oma ostu mõttekuses. Imetamispadi.. see seisab selle taga, et ma saan seda haigusraha, aga ma ei palu mehelt selle jaoks raha, et mul mugavam imetada oleks, sest olgem ausad, see on mugavusese ja ka suured diivanipadjad ajaks asja ära. Seega miks on meil mõned uhked asjad, aga mõnda teist lubada ei saa.. asi on vajalikkuses ja selles, et me ei osta ajutist (asja mis ajaks asja ära seni kuni saan mida tegelikult tahan). Nt pole mul pesumasinat veel, sest me tahtsime normaalset külmikut, korraliku pliiti ja head ahju, me soetasime selle aasta jooksul oma kodus elades ka auto ja ma ei taha asja ära ajavat masinat vaid seda õiget, et ma ostan ja ei kahetse, sest see ajutine asi ei rahuldaks mu meelt ja ma tunneks ikka, et vajan suuremat summat, ometi olen selle suure summa osas poole kulutanud mõttetule ''aseainele''. LIHTNE. See oleks ju nõme kui ostad paari sotiga toimiva tehnika ja siis aasta või poole pärast 400-600€ selle õige.. kokku oled kulutanud 700-800 ja 200 on nagu maha visatud. See on minu meelest raiskamine. Samas tean, et on neid kes kasutavad meeleldi kellegi vana ja see on kõik mida nad lubada saavad. Ning ma siiralt loodan, et see masin neil peab ka kaua vastu ega vea alt. 
Aga ikka ja jälle raha teema tõmbab nagu meepott mesilasi. Kõiki huvitab teiste rahakott. Miks? Kas sa oled näljas ja paljajalu, et see sind nii huvitab, et enda seisu parandada või on sul lihtsalt nii pikk nina, et see eksib teiste territooriumile ns ära? Tundke huvi kuidas inimestel läheb, tundke rõõmu teisete rõõmu üle, see pole ju raske. Aga kõigil on vaja olla kadedad ja sapised ning ikka kiigata teise toidulauda. UHH! Teate ikka, et on palju lapsi kes on jõulude ajal näljas ja vajaks abi? Mõni pisike mudilane saab jõulupäeval hoopis korralikult tappa. Keegi poob end julmade inimeste sõimu tõttu üles või nutab üksildusest patja. Kellelgi on söögilaual vaid tükike leiba ja klaasike odavat piima, aga sina vaatad, et näed.. naabril on parem pärg uksel kui meil! 
Kuidas te jaksate teiste elusi elada? Jõulud on! Kaunis rahu aeg! Aitame ja märkame, oleme toeks, sest see on see üks kuu aastas kus inimesed ju veidikenegi suudavad seda teha! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?