Sina, mina ja maailm

Naljakas, et ma mõtlesin alles 4 aastat tagasi, et jumala eest mina lapsi ei taha. Vb kui kolmkümmend saan, aga ma kahtlen. Eelistasin oma avatud tiibu lehvitada ja elus ringi liuelda ning pilt lastest, segamini toast ja kraanikausi täiest nõudest, koduloomast ja pereelust oli nagu puur. Nüüd saan 25, ootan teist last ja ometi on kolmekümneni veel tervelt 5 pikka aastat veel. Ma olen uhke oma poja üle kes on ülimalt tubli ja tragi ning armastan oma pereelu väga. See ei tähenda, et ma armastan segamini tube, kleepuvat lauda või nõusi, pesemata pesu ja tuhkru liivakasti, aga ma armastan seda armastust mida mu kodu täis on. Ma armastan seda soojust ja rahu ning oma tiibu sirutan ma ka kui võimalik, sest see vabadusejanu ei kao ka kusagile. Igastahes, teema juurde naastes, ma saan 25. Kas ma pean sünnipäeva? Ma pole kindel. Aga beebi mul sünnib ja teda vaatama tulevad ikka kõik lähedased inimesed ja sinna ma küll kätt ette ei pane, sest ma tean ise tuttavate laste läbi, et see lapse sünd

Kusagil sõitis keegi teelt välja, aga selle asemel, et kuulda küsimust, et kas inimesed jäid terveks kuulen mina küsimust, et kes oli roolis? Mul suri naaber ja tänaval küsitakse, et kuidas ta suri mitte ei avaldata kaastunnet või uurita, et kuidas omakesed toime tulevad leinaga. Kõiki huvitab palju teenib naabrinaine või kas ta mees on hetkel töötu ja elab diivanil mugavat elu. Kuidas see ja too seda ja teist lubada saavad ning kustkohast ikka selline julgus tuleb, et oma ära ajama hakata ja miks ta siis mulle raha anda ei võiks kui ise nii rikas on? OMG! Mis teil viga on? Ma ei osanud vastata mis mu naabriga juhtus, sest ma pole läinud ei uurima, küsima, ega vaatama mis toimub. Omakesed ka siin ei käi, seega pole ka aknast kulli pilgul vahtinud, et kas ikka leinavad või tantsivad kahjurõõmust. Kas mu naaber on rikas või vaene? Ma ei tea ka seda. Ma ei ole huvitatud sellest, et kas sõbranna kellel nüüd uhke audi on sai lubada selle auto endale ise või on see ta mehe oma, kas os

Mingi hetk ma lugesin nendest. Olid vist Lätis, ma varsti googeldan uuesti. Aga mulle jäid sisse vastakad tunded. Kas see on õige või vale? Kui juba loobuda tahab, siis poleks ju naginii hea ema? Nüüd kui olen sellele mõelnud tagantjärele ja tean seda depressiooni ka, siis ausalt.. ma ei tea mis õige oleks. Samas kui inimene ikka tahab last ära anda või ei taha üldse seda last, siis oleks ju tore kui ta saaks beebi mujale panna kui visata kraavi/metsa/prügikasti/kastiga kellegi ukse taha/pargi pingile/üksi koju. Vb on tegu narkomani või padujoodikuga, kuigi viimased teevadki ju süütuid beebisi raha pärast, siis saab ju pudelite taha jälle. Teisalt.. lapse võib ju kasti ka panna segaduses ema. Naine kellel on pea sassis valedest otsustest, aga tegelikult on tegu korraliku ja hooliva naisega kellel on hormoonid sees sassis. Vb jättis mees enne sünnitust maha ja paanikas jätab lapse maha, sest arvab, et ei tule toime? Või tõesti katus sõidab ja ta ei suuda oma tundeid beebile koonda

Nagu ikka, inimesed jagavad kõike ja kõigega ei suuda sa kursis olla samal ajal. Samuti jõuab meieni igapäevaselt info mida näha ei taha ja meeleldi oleks mõne teema suhtes teadmatuses. Paratamatu see aga on, et me loeme ja kuuleme asjadest mis meid rivist välja löövad. Nt lugesin ma eile poppkornist. Jap.. maisist mis paisub! Ja ma nutsin nii suure lahinaga ja kindlasti polnud see rasedusest ns tekkinud emotsioon, vb võimendatud minu olekust, aga siiski ehe. Lugu rääkis sünnipäevast ja selle kaunist kulgemisest hetkeni mil pere kolmeaastane jooksis elutuppa, suu ammuli, silmad klaasistunud. See hetk jäi vanematel oma lapsega viimaseks, rohkem nad kontakti temaga ei saanud, sest ta prantsatas vastu maad. Kuus kuud hiljem ta haiglas suri, aga ajusurma suri ta juba mõned tunnid peale poppkorni söömist, hoolimata isa püüdlusest elustada ja aidata, paraku laps lämbus, tekkis hapnikupuudus ja nii sellest pisikesest ilma jäädi.  Mul on ka kolmeaastane ja ma sureks kui temaga midagi

Mida ma kirjutan? Ma olen rase ja ei tee väga midagi. Vaatan ja surfan beebitoodete lehtedel ja otsin meelepärasemaid asju. Kurdan oma rahalise piiratuse üle mille tõi kaasa töölt koju jäämine kergema töö puudumise tõttu. Seega saan ma kopikaid. Raha tekitab stressi, sest seda on liiga vähe ja kuigi raha ei ole kõige olulisem, siis on ta ikkagi oluline.  Täna olen ma nt üksi kodus, sest selle rasedusega mul hormoonid on paras põrgu ja ma lihtsalt ei tohi seltskondades olla. Lihtsalt ebaturvaline ja lõppeb suure tüliga. Seega kui on oht, et kusagile hakkab rahvas kogunema, siis mina pakin oma 7 asja ja liigun ruttu koju peitu.  Täna on nii mõnus ilm olnud, et ma võitlen juba tükk aega, et kas minna poodi või mitte minna, sest piima on vaja, aga raske on minna kui midagi muud TÕESTI lubada ei saa ja ma pole sellega harjunud! Tigedaks ajab see meie riik. Teine asi on see, et ma otsin raha teenimise võimalust. Mingit rasedale sobiliku ja ajutise. Paraku on see nagu liivatera ookeani