Tüdimus maailmast või lihtsalt rasedus?


No eile polnud sugugi minu päev. Erinevalt tavalistest päevadest ei tahtnud ma isegi kirjutada. Istusin diivanil lürpisin kohvi, silitasin punu ja mõtliesin oma ülekaalule ja nukralt sellele kuidas see lapse liigutusi enda alla matab. Vaatasin õnnetult tv-d ja ja vaatasin sassis tuba (st, kuna laps lasteaias, siis mängukad on küll koos, aga põrandad vajaks imemist ja niisket lappi. Kui tüütu oli vaadata kraanikaussi milles mustad nõud vanniskäiku ootasid. Mina lihtsalt lebotasin, aga ei nautinud midagi, kõik häiris ja kõik tundus vastik!
No ja siis helises telefon, pidin oma koivad tagumiku alt välja kerima ja magamistuppa jalutama, telefoni võtma.
Ja?


Tsau, mis teed, magasid või? (ema uuriv hääl, kerge lõbusa noodiga nagu alati. Kustkohast tema alati oma positiivsuse võtab? On neil mingi salajane seif kuskil hea energiaga?)
Kuidas ma magan kui laps läks poole üheksaks lasteada ja ma pean selleks ajaks voodist väljas ammu olema! (vinge pahur toon hääles, nagu kõik peaksid teadma, et mul on paha tuju ja ma ei taha vara ärgata!)
Ema: Oi, kell juba nii palju või? Jalutama tuled?
Mina: Kus oled?
Ema: Haigla juures.
Mina: Ma ei tea.
Ema: Mis teed siis, lasteaias?
Mina: Kell saab pool üksteist ema!
Ema: Sa ei taha tulla? 
Vajun mõttesse, kas suutsin piisavalt ta liiglõbusa noodi maha tõmmata või ei? (kui vastik minust, pigistan kõvasti oma nina otsa nii, et pisarad tikuvad silma! Mis mul kura_ viga on????!!)
Mina: Tahan ikka tulla, kaua sul läheb, ma naudin natuke vaikust ja rahu.
Ema: Käin kodust läbi ja vahetan riideid, siis ehk tunni pärast? 
See tähendab, et kui ta koju läheb vabast ajast, siis ei suuda ta sealt lund rookimata ära tulla, no ja siis luuaga on vaja pühkida ja nõud vajavad pesemist ka seal. Siis näksib ta midagi ja ehk isegi teeb kohvi endale. 
Nii me kokku lepime ja kõne lõpetame. Kell muudkui tiksub ja tiksub ja saab 12, Maanus tuleb lõunale. MHHHHH!!! Jälle ma tunnen kuidas trots sisse tekib, sest kohe on esik porine ja veel kraanikausis nõusi juures, saiapuru elutoa laual ja põrandal ja diivanil ja kohviplekid lauale visatud kohvilusikast! (mitte, et ta lohakas oleks, aga ma olen ju naginii kodus, siis milleks pingutada ja lapiga üle laua tõmmata hiljem, või oma kohvitass ja taldrik ära pesta? Ta teeb seda, kui ma tööl käin, aga ma kasvatan kodus kõhtu ja jah mul on igav, aga ma ei naudi kui minu aega nii ebameeldivate asjadega sisustatakse!)
No ja siis ta tuleb, panen kohvi sooja. Ta on pahur, sest väljas on märg ja jahe ja tema teeb kusagil katusel mingit asja. Ok, ma lihtsalt olen vait, sest kaks ärritunud inimest kokku on kaos. Oleme vait ja toimetame omi asju. Siis kuulen trepil samme ja tean, et ema saabus. No ja sealt ta tuleb, nägu särab ja tuju hea! (mismoooooodi ta seda teeb?) 


Mina: Ma arvasin juba, et sa ei tulegi. (see juba lõbusal noodil, sest tegelikult on paganama hea oma emmet ikkagi näha ja ta viib mu ju õue!) 
Ema lobiseb Maanusega kuni ma soojad riided selga ajan ja siis nad vaatavad mind mõlemad näod naerul (ohhhh) . Ja teatavad koos, et väljas on SOE! TORE! Kisun aga talvejope seljast ja ajan tuuleka pusa peale. Torisen ja porisen oma nina alla ja otsin pika säärega sokke nagu mingit antiikset varandust maa alt, aga leian! 
Kõik on parem kui õue jõuan ja veel parem kui tädini jõuame ja ma olen jõudnud oma emale kõik oma mured kaela laduda nagu isekas inimene ikka. Õnneks ta lihtsalt sel korral kuulas ära ja siis me juba arutasime kõigest muust. Kui tädi juurde jõuame, siis palume koera ka kaasa võtta ja suundume metsa jalutama. Oh kui mõnna! Mets on nii kaunis, lumevaibaga kaetud puud ja metsa alune! Paraku saan ma nendega jalutada vaid ühe ringi ja kuna ma ei tea kumb mu olemise raskeks teeb, kas kõht või reuma, siis suundume tädi juurde teed jooma. Seal on alati nii rahulik ja hubane ja mõnus. Kaksikute värk, mõlemad on nii rõõmsad ja positiivsed ning ma tänan mõttes maad ja taevast, et mulle on antud nii noor ema ja tädi ning 2 lahedat onu ka! Mu tuju juba tõuseb kõvasti. 
Kui emaga koju suundume, siis avastan ma, et kuna Maanus kodus oli, siis ma ei taibanud kodu võtit kaasa võtta, seega käime veel sealt läbi ja ma saan võtme. Ema läheb oma koju ja mina enda omasse, kütan, otsin hea filmi, hakkan süüa tegema, vaatan murelikult kella. Siis hakkab jälle pihta.. kõik mu aeg on kadunud ja nüüd pean ma muudkui siiberdama ja koristama, et kõigil hea tulla ja olla oleks! Siis kell sõidab selga ja laps on veel lasteaias ja just siis kui riidesse saan jõuab mees koju. Ma vuhisen välja ja käin ära poes, toon ära lapse, lähen koju ja lõpetan söögitegemise, vaatan üksi köögis oma filmi lõpuni, lähen üritan lapsega puslet kokku panna, aga ta aina loobib tükke laiali, ma lihtsalt lähen ja poen kell kaheksa voodisse. Mu jõud on otsas ja ma ei taha enam tujusi rikkuda. 


Üldse olen ma täna nagu hunnik tujurikkujat kokku ja ma lihtsalt pean magama jääma. Muidugi, et ma ei jää ja lõpetan ikkagi õhtu mehe kaisus diivanil, aga vahepeal jõudsin ma juba vaielda ja tülitseda ja lapse koristama, pesema ja magama kamandada! Ning siis me räägime kõhuelanikuga kes sees ringi svingib!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?