Siis kui mees ja laps on magama läinud

Olen vajunud musta auku. Masendav ja kuidagi kriipiv on olla. Kusagile pole justkui minna ja kui oleks, siis misjaoks? Kas uue depreka algus? 

Ma ei usu, et asi on mingis vaimses tervises. Palju mängib rolli see, et minu armastatud lumi ära sulas ja väljas on selline sombune ilm. Jah.. mulle meeldivad kõik aastaajad ja ei tasu vinguda eksole. Kindlasti leidus ka tänases päevas midagi ilusat mida vaadata. Lihtsalt kui juba korra on lund näidatud, siis on raske sellest armastusest oma kalli lume vastu lahti lasta. Pealegi on ka sügise värvid lume alla mattununa oma värvid jätnud ja pruuni kuju võtnud. 

No ja siis see paganama raha. Muidu pole mul rahast sooja ega külma, sest mingid säästud ju alati on, aga teate.. nii palju neid ka ei ole, et nendest terve kuu ära elaks. Seega olen ma tõesti oma taskud tühjaks jätnud ja kuna ma täiesti riigi hoolde olen jäetud, siis ei sõltu ka minust suurt midagi. Oleksin lihtsalt võinud varem seda asja põgusamalt uurida ja ennast paremini ette valmistada. Teisalt loodan, et siiski varsti see haigusraha ka tuleb, isegi kui seda on vähe, aga annab taas vabaduse tunde. 

Vabandan kohe nende ees kes mehe raha peal elavad. Ma ei taha näiteid selle kohta, et mul ju mees teenib! Seda raha teenibki ta oma higi ja verega ning ma ei paluks iial temalt endale raha. See lihtsalt pole mulle, ma pole loodud teiste armust elama. Mina vajan oma teenitud raha ja vaeva. Ning elada mingi raha eest, mis kusagilt lihtsalt tuleb? Hmm.. see tekitab ka stressi. No ja siis see kodus istumine, see pole mitte midagi mulle. 

Seega, mida ma iga õhtu teen? Käin vaatan oma pangakontot nukral pilgul ja loodan, et kord saabub see raha, et siiski oma osa maksudest suudaks ma ise ära tasuda. Teisalt on mul ikkagi teadmine raha saabudes, et ma võin istuda autosse ja minna.. kuhu iganes ma siis minna ka ei tahaks. See on see mis mulle loeb. 

Muidugi naudin ma vaikust ka kui kedagi kodus ei ole ja teadmist, et kogu toimetuste jada on lõpule jooksnud ja ma ei pea mitte midagi kellegi teise jaoks tegema ja saangi lihtsalt olla, vaadata telerist mida tahan või lugeda seda mida ihkan ja keegi ei sega. Kõik söögid on tehtud ja nõud on pestud. Toad küll hetkel kraamitud ei ole, sest ma vajan suuremate asjade tõstmisel ka hetkel abi ja oi kui raske on mul tunnistada, et ma kõike ei suuda ega oska. 

Ainuke kes on minu läheduses hetkel on kaisus tudiv tuhkur. Aga tema midagi minult ka ei oota. Ta lihtsalt naudib minu seltsi ja see ei väsita mind. Kõik uued mured on homses päevas ja täna pole mul muud teha kui ennast välja sirutada, haigutada, juua sooja teed, näksida mandariine ja olla. 

Olete te märganud, et telekanalid vist vihkavad tööl käivaid inimesi? Nt ei saa mees ühtegi head filmi koos minuga vaadata, sest ta tahab hommikuks olla välja puhanud ja kõik filmid algavad pea, et südaöösel. Kus see normaalsus on? Aga näed.. mingid seebid aina jooksevad telerist. Neid ju vaatab vanem generatsioon, kas ei võiks need hommikusse lükata? No ja saated? Miks peab olema 100 saadet just reedel. Päev kui tahaks perega midagi huvitavat ehk vaadata, siis tulevad sealt jälle kõik, mis meeli ei köida. Või panustatakse filmilaenutusele?

Igal juhul. Õhtu on minu aeg, minu vaikus, minu rahu.