Rasedana autolt löögi!

Tavaline päev, peaaegu tavaliste muredega. Mugavalt soojas kodus vaatamas kuidas valge vaip maad katab. Nii ilus, küünal põleb laual meenutamaks eilset ja meenutamaks oma kalleid kadunukesi. Laps tahab õue minna, mina blogis postituse lõpuni trükkida. Õnneks ei võta see kaua ja nii me õue suundume. Otsin välja oma paksud püksid ja naudin, et need veel jalga lähevad. Panen talvejope selga, tõmban mütsi pähe, võtan tuhkru puurist välja ja aitan poja riidesse. Otsin loomale traksid ja nii me õue lähme. Annan lapsele lumelabida ja vaikselt tuhkruga jalutades ja omi mõtteid mõeldes tuleb põnts!

Alles ma vaatasin kuidas Markus kühveldas pargis lund ja suundusin kõnnitee serva, et tuhkur saaks põõsas asjatada. Peas keerlesid mõtted lapse lasteaia üle, tuhkru üle ja eilsete sündmuste kohal. Järsku tunnen tugevat valu vastu oma sääri ja nii ma kukun.. issand see kukkumine kestab ka justkui terve igaviku ja ma suudan miljonile asjale sellel hetkel mõelda. Paaniliselt püüan ma kukkumist võimalikult pehmeks muuta ja jälgida, et ma jumala eest meie karvasele lapsele peale ei prantsataks, et mu kõht vastu maad ei kolksataks ega Markusega midagi ole!? Silmanurgast kukkumise ajal näen, et ei, ta kühveldab veel omas mullis paar sammu eemal lund ja siis jääb mul hing kinni. Mu käed puudutavad maad ja ma tõmban jalad kõhu külgedele, et kõhtu peita. Kiirelt tõukan ma tuhkru põõsasse ja veeretan ennast ka põõsa poole. Pea on alles tühi kui ma kuulen selja taga naeru. Enam ei ole see pea tühi, ma ajan end püsti ja keeran ümber. Seal seisab noormees.. vb koolieelik või keegi kelle käes on TÕUKEAUTO! Kuna ta sõita sellega enam ei saanud, siis oletan, et ta lihtsalt lükkas seda tagant ja mitte väiksel kiirusel, sest valu mu säärtes annab veel tunda. 

Minu pilu nähes ta naer lõppeb ja ta jääb mulle otsa vahtima, muie siiski jääb ja see on nii ärritav kui segadust tekitav. Pühin oma põlvedelt lund kui näen, et ta vaikselt taganema hakkab. Demonstreerivalt klopin ma kinnastelt lume ja panen käed rinnale ning hüüan, et kuhu minek? Noormees keerab ringi ja vastab, et koju. Enne kui jõuan küsida, et kus see geeniusest ema on tormab minu juurde 1 naine. Tore, ju ongi ema! Vist nägi mis juhtus! Aga ei, naine võtab auto ja vaatab segaduses olevana mulle otsa. MIDA?! Nähvan ma ja naine suunab pilgu teisele pargis mängivale Markuse vanusele lapsele. Sellest koolieelikust ei tea ma enam midagi, sest naine kes vahepeale seisis, et auto võtta varjas ta ära. Kui naine minema hakkas jalutama, siis poiss oli kadunud. Fine! Naine viib auto selle väikse lapse juurde ja laps kallistab autot. Hmmm.. vb arvas koolieelik, et see oli ühiskasutuses, ma ei tea, aga Markus tuleb minu juurde ja itsitab. Mis on? Emme on must! 

Eks ta oli jah, sest mu kõht oli ikkagi teepeenart puudutanud, või vähemasti mu valge jope ja see oli must.. 

Aga ma lihtsalt ei viitsinud seal kino tegema hakata ja panin lapse kelgule ning suundusin koju tagasi. Vinged lapsed!

Aga muidu on talv fantastiline ja ma naudin väga, et lumi maha tuli. Lumega talv on ikka õige talv ja näha on, et emad ja lapsed ka naudivad seda kaunist valget vaipa meil maas. No ja mina kelle lemmik hobi kuulub talispordiala alla, siis kuidas ma ei saaks lund jumaldada. :D Suvi on ka ilus jne jne jne ja ma jumaldan kõiki aastaaegasi, aga talv! Lumi, jõulud, tuled, sädelus, jää, uisutamine, lumelauatamine, lumememmed ja kõik muu, lumesaun! OOOOO.. ehk algab meie lumine talv nüüd.
Ärge teie vinguge, pange talvekad autodele alla, sõitke ettevaatlikult ja nii ehk õpivad ka lapsed seda tegema. ;)