Peale sünnitust. (MINU KOGEMUS, SUL VÕIB VÄGA KAUNIS KÕIK OLLA!)

Jälgi mind ka FBs

Kõik ei lõppe ainult lapse välja pressimisega. Sulle jääb veel sisse platsenta (minul oli hiigelsuur ja võrreldav beebiga), ka selle pressid sa välja, aga sel hetkel on su rinnal ka juba beebi. Seega läheb see kiiresti.. pealegi on see üks suur kole kott, muud midagi ja selle osas saavad ämmakad aidata, sest see on nabanööriga seotud. Hea on kui oled juba varem öelnud, et sa seda endale ei taha, sest siis nad ei tõsta seda õhku ega küsi sinult, et mida sellega teha. 
Siis algavad külmavärinad, mis tulenevad energia kaost ja verest mida kaotasid. Sa oled läbinud suure ja võimsa protsessi ja saanud hakkama millegi imelisega. Minul neid vappeid ei olnud, olin nii väsinud, et oleks meeleldi tahtnud, et ma haihtuks, sest magama sa ka ei jää. See on nagu siis kui adrenaliin on laes, aga oled väsinud, või oled väsinud, aga su hinge all on 10 kanget kohvi. Sa tahad kogu jõust oma beebit imetleda ja vaadata ja katsuda. No ja kuidas sa magama jääda saaks (mina vist ikka saaks nüüd juba) kui sind nõelutakse, osad väidavad, et see on tohutult valus, mina ei tundnud midagi. Miks? Ma murdsin ime kombel oma sabakondi ja see valu tuimestas nõelumise, pealegi olin ma nii väsinud ja nii näljane, sest olin viimati söönud mingi 30h tagasi. Seega seda ei maksa karta, pealegi need kel kunagi valus oli on vast vanast ajast veel, sest hetkel ma ei tea, mis ime need arstid teha suudavad, aga paljude asjadega tullakse vastu ja aidatakse nii kuis osatakse. 
sünnituslaual, beebi otse minu seest kõhule panduna
No ja siis tuleb transport sünnitusjärgsesse palatisse (meie võtsime perepalati, sest me olime ikkagi 100km kauguselt), siis teatavad nad, et pead pissile minema, aga enne öeldi, et püsti tõusta ei tohi. No ma ei teadnud, et mis siis saab, aga ega arst mainimata ei jäta, et see võib olla natuke emameeldiv ja kibe. Olgu tänks, ma nüüd jooksen vetsu eksole. Ma muudkui lükkasin seda edasi kuni möödus pooldeist tundi ja siis lubati koos õdedega mind sinna viia kui ma ise ei lähe. Deem! Ma ajasin ikkagi 10min hiljem oma kargud alla ja kõndisin wc-sse. Mees käis lapiga järgi, sest emakasse on jäänud veeel verd ja mu side/mähe oli selle ajaga täis jooksnud ja nüüd nirises külgedelt veri põrandale. Õnneks minda seda ei näinud ja tegin seda mida ei lubata, PANIN UKSE KINNI! No ja kui ma potile potsatasin ja hirmunult niristama hakkasin, siis tänud sabakont, aga ma ei tundnud peale sooja tunde mitte midagi! No ja ma ei teadnud sedagi, et mul pissihäda oli, sest kogus mis väljus oli suur. No ja pesta kästi ka hoolega! Nii ma pildi seal potil tasku pistsin. Kui silmad lahti tegin, siis naeratasin ma idioodi naeratusega oma mehele, kes mind kandis, otsa. No ja voodilina oli ka verine, Pelgus mulle uut ei antud ja nii ma siis selle verise otsa prantsatasin. Õnneks sa oled ikkagi nii väss, et see ei kõigutanud mind üldse.
Voodis lebas meie tita. Mingi roosa ja soe tegelane kes piima lõhna saabumise peale pea minu poole pööras ja siis tegi kisa. OMG! Jube hääl on see, ja valus ka, sest mu emakas litsus ennast vist kokku volditud paberiks kõhus, okse tiris kurku ja pea hakkas ringi käima. Uus side (jesssas! mille mees mulle oli pannud) läks jalge vahel jälle soojaks. Ja siis saabus õde.
Tere, vaataks kuidas emakal läheb? Kerge naeratus ta näol tekitas minus kõhkluseid, aga kui ta sinna voodiservale istus ja oma näpud mu kõhu vastast selgrooni vajutas, ausalt, ma arvasin, et löön ta maha! Aga siis hoopis oigasin ja palusin lõpetada, sest ma ei kannata seda valu! Aga ta tegi seda veel oma paar korda ja seletas, et nii saab emakast jäägid välja, et veri halvaks sees ei läheks.
Paranemine võtab aega üle pooleteise kuu, aga mina mäletan, et juba pooleldi inimesena tundsin end kuu pärast. Ma polnud terve, aga kõndisin nagu inimene nii, et niidid ei kriipinud siit ega sealt. Ainuke mis mind kibutama jäi oli põis. Esimesel kuul pissisin ma end korduvalt vetsu ukseni jõudes täis. Ma küll tegin harjutusi, aga arvan, et vähe. Seega kui oled sünnitanud ja ei taha lekkivat põit, siis hakka vaagnapõhja lihaste harjutusi tegema, et oma lihased seal all korda saada. Muidu lahistad veel pikalt mööda sääri alla. 
Imetamisvõte tasub ka haiglas kätte saada, kodus on juba raske see õige võte leida ja kui seda pole, siis saabub taas valu. 





Minu eesmärk on jagada kogemust mitte hirmutada inimesi. Kui sa kardad sünnitust, ära googelda ega loe teiste kogemusi või vaata mõnda videot, ausalt, kui ei tea mida oodata, siis ei tundu see ka nii hull. Mina sünnitust ei kartnud, nüüd ka ei karda, kardan seda kuidas Tallinna jõuan ja kuhu poja seniks viin ja kui palju aega see võtab, sest ma sünnitasin siit Tallinna sõidu kiiruse ajaga võrreldavalt. Sünnitus pole hirmus kui seda hirmsaks ei mõtle ja kui sa juba rase oled, siis mis sa sellest enam kardad. Varsti on kaunis beebi su rinnal!


 




Vaata ja uuri ka asjatundjate nõu, arvamust ja seletusi!
SIIT

SIIT (VIDEO)

SIIT

SIIT

SIIT



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?