Miks ma lapsega ujumas käimist pooldan?


Kuna ma hakkasin seal käima juba ajast, mil laps oli kolme kuune, siis kummitas mind lapse ujumisoskus juba enne lapse sündi. Kuna mu vanematel suvila on ja täiesti rannas, siis oleks hea teada, et lapsel on ujumise osas algteadmisedki olemas. 
Mingi hetk tekkis muidugi paus ujumises, sest suvel beebisi ei ujutata, hiljem läksin ma tööle ja siis oli tegu juba ajanappusega. Nüüd on mul taas võimlaus teda ujuma viia ja seda ma ka püüan iga kolmapäev teha. Täna on jälle see päev mil ootan, et laps basseini viia. 
Mida rohkem sa last veega harjutad ja sellesse panustad seda kindlamalt tunned sa ennast ka hetkel mil laps sulle ukselt hüüab, et sõidab ratastel ujuma. Emalik mure jääb siiski, aga samas ka tead, et ta pole selles algaja ja peaks siiski toime tulema. Nii tihti on lapsed ohus just hirmu pärast mida nad vee osas tunnevad. Satuvad sügavamale ja on koheselt paanikas. Oleks hea kui ta suudaks ennast pinnalgi hoida, et appi hüüda, mitte ei vajuks paanikaga koos kohe põhja. 
Kuid see, et oled jälle last korralikult koolitanud ujumisega ei tähenda, et ohutusest rääkimine olemata peaks. Ikka peab seletama, et põhi on konarlik, kivine ja osaliselt ka prügi täis ja alati tasub ettevaatlik tundmatul alal olla. Kusagil lihtsalt pea ees vette karata ei ole ju samuti mõistlik. 
Igal juhul.. laps vajab ikka jube palju selgitamist ja õpetust, et vahel ei jõuagi nii paljude asjade peale mõelda kui laps teha suudab juba. Mäletan aega kui seletasin, et kõrgelt kukkudes saab haiget, aga ikka oli tal vaja oma kukkumised ära kukkuda, et aru saada. Paraku veega seda lõbu ei ole, et tuleb oma uppumised ära uppuda, et siis saab aru mida vanemad seletavad/seletasid. 
Ma ei saa kiidelda, et mul põnn ujuda oskaks. Mkm.. kaugel sellest. Hetkel on kätised ja viimati ka rõngas ümber, sest tal oli vahepeal mingi hullem paanika vee osas. Miks? Ma ei tea, aga kaelast lahti ei lasknud. Samas sukeldumine on talle beebist peale meeldinud ja vee alla minek on nagu käkitegu. Kõige raskem on vast vanemal endal, sest ei taha kuidagi lahti lasta ju oma kõige kallimast ja ainult last usaldada kui ta alles tilluke on? See on õudus kuubis, ma tean! 
Samas oma töökaaslase lapsi vaadates on kohe hea tunne, et nad tõesti kõik on nagu kalad vees. See on ju hea tunne kui võid oma võsukestes kindel olla. Pealegi olen oma tööga palju pisikesi pudinaid iseseisvalt ujumas näinud ja ma pole veel täheldanud, et nende emad siis kusagil mõnda kokteili sisse libistaks.. ikka püsitakse valvsalt kannul, isegi kui nad käivad ujumas ülepäeviti ja isegi minul on turvaline neid lapsi vaadata. Paraku näen ma ka neid kellel ei oska veel kümnesedki korralikult veepeal püsida ja beebide kätiseid venitatakse neile ümber, pannakse vööd ja vestid ka ning siis need õnnetud on nagu poid keset vett.. liikumisvõimetud. 
Muidugi ma mõistan, et paljudel pole sead võimalust last ujuma õpetada, aga siinkohal ma pigem vaatan juba koolide poole pahaselt. Sest paljud koolid organiseerivad ujumistunde ja see ei tähenda, et ujula on samas linnas. Ka meie sõitsime oma 20km, et ujumas saaks käia, aga viga oli see, et meil polnud konkreetset ujumisõpetajat. Seega endal on ujumisoskus lapsena jäänud vajaka. 
Pm tahan ma öelda, et soovitan kõigil oma lapsi ikka ujuma viia ja koolitada. Kellel seda rohkem vaja kellel vähem, aga mööda külge alla ei jookse see kunagi. Isegi suuremas vannis annab beebit õpetada ujuma.. käte ja jalgade töö, sukeldumine ja hinge pidamine. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?