Laps kiusamise ohver nagu omal ajal mina?


Alustame lasteaiast (siis kui mina veel noor olin... :D ). St, meie pere alustas 0ist, isa käis ülikoolis, ema käis rasedana pikalt tööl, sünnitas ja peagi oli tööl tagasi. Mind hoidis vanaema kes muudkui mopsupopsutas mind. Samuti oli ta ka kasvataja lasteaias kus käisin ja millest vast kõik alguse sai. Aga minu laps hakkab sama rada käima?

Kui mõni mõtleb, et see on ülitore, et vanaema ju lapsel ka lasteaias olemas oli, siis omal ajal arvasin mina ju ka nii. Ma ei pidanud lõunaund magama kui ma seda ei tahtnud ega tatraputru sööma mida ma süüa ei tahtnud. Ma istusin kasvataja laua taga vanaema põlvepeal ja voolisin plasteliinist jäneseid. Ma ei taha öelda, et vanaema halb kasvataja teistele oli, mkm, ta oli aegade algusest aegade lõpuni kõigi lemmik. Teist kasvataja kardeti ja alati tuldi ja kallistati minu vanaema kui me koos lasteada saabusime. Paraku tahtsid ju kõik memmekat kiusata ka. Mitte, et ma oleks seda tegelikkuses olnud, pm oli mul memmeke nii kaitsev, et ma Pidin tema juures mängima, või käis ta iga mõne aja tagant mind kusagil kontrollimas. Paraku läks minu rühm esimesena kooli, aga kuna mina olin pm titest peale vanaemaga, siis läksin mina alles järgmisel aastal. Aastaga ma paraku uutega ei kohanenud ja enamus läksid ka teistesse koolidesse. 
Seega minu koolitee algas täiest võõrastega ühes klassis. Ma tundsin ainult ennast ja oma asju selles klassis, teised olid kusagilt lasteaiast kõik koos sinna tulnud ja olid omavahelised sõbrad. Seega algas mu tee taas raskelt ja ma ei sulandunud nii kiiresti. Pealegi olin ma kõigist veerandi jagu õhem ja veerandi jagu lühem. Mõned ikka rääkisid minuga, aga haletsusest. Kohe algas ka narrimine minu kui tita kallal. Algul ma ei teinud välja, see oli harv juhus.
Ajast kui koolis olin
Järgmisel aastal oli meil uus klassijuhataja ja mõned uued klassikaaslased. Esimesest oli minuga sõber üks tüdruk küll, ma nimesi ei hakka mainima, aga ütlen, et see tüdruk oli nagu minu ingel. Vähe sellest, et ta mind õppetöös aitas aitas ta mind ka seltsimisega teiste osas. Paar aastat saime me kenasti ühes klassis käidud ja taas tõstis direktor meie klassi ümber, teistega kokku ja poolitas meie omasi lahku, taas uus klassijuhataja jne. Pm olime me test klass ja see andis ka põntsu. Kuna minul oli 1 sõbranna ja ta ostus nutikaks, siis pandi ta arenenumatega ühte klassi ja mina jäin üksi. Ma küll leidsin pingikaaslase, aga kas see ka sõprus oli? No ja siis otsustas ema, et ma peaks käsipallis käima hakkama. Geniaalne, sest ma nägin neljandas klassis välja nagu esimese klassi õpilane. Minu füüsiline mass oli nii väike ning keha nii habras. Samas olin ma nagu hirmunud jänes. Ma käisin seal vast aasta, aga siis juba anusin põlvili nuttes, et ema mind sealt ära võtaks, sest ma reaalselt kartsin palli. Teate seda tunnet kui suur pall (väga kõva pall) teie poole lendab, vastu väikest rinnakorvi prantsatab ja sa lendad paar sammu kaugemale. Vedeled hing kinni maas ja kõigil on nalja nii, et tapab! Siis hakati mind uimaseks norima, sest ma vältisin palli ega reageerinud enam sõimule. MA lülitasin end välja! Nii teadiski lausa 12 klass ka, et ma uimps olen ja norimine oli ka kõrgemate astmete poolt. 
Viiendas tõsteti meid veelkord lahku ja A ning B tehti A,B,C-ks nagu oli esimstel aastatel. Taas solgutati mind võõraste sekka. Siis leidsin ma küll väga toreda sõbranna, südamlik ja armas tüdruk kellega olime kuni seitsmendani koos kui taas meie klasse sõeluma hakati. Jälle uus klassijuhataja ja jälle tõsteti tema (sõbranna) minu klassist ära. Siis olin ma küll terve suve ahastuses ja nuttu täis. Õnneks tuli minu klassi mu oma sugulane, paraku sai ta oma sõbrad ja ma olin suht omapäi. Kolmeteistaastaselt hakkas ka keha arenema ja ma kasvasin jõudsalt suve jooksul. Enam polnud ma habras ja lühike ning naiselikum välimus tekitas natuke enesekindlust. Paraku sai minust koolist suur perse ja kõik algas uuesti! Ma ei mäleta täpselt, aga kaheksandas sain ma endale oma parima sõbranna. Nii hakkasime me koos seiklema ja maailma avastama ning kasvasime lahutamatuteks. Meid mõlemaid noriti oma asjade pärast ja me hoidsime väga kokku. Norimine jäi vähemaks üheksandas, sest selleks ajaks olime perega kolinud oma majja ja ostnud suvila. Suvilas tutvusime me aga vanemate noormeestega ja kuna nad nii vaimustuses meist olid, siis sõitsid nad ka aeg-ajalt meie kodulinna. Eks nii mõnigi oli veidi kade vaadates, et meile aina uhkemate ja ilusamate autodega kutid järgi tulid ning norimine jäi olematuks. Pealegi kui teistel oli kodulinn ja selle ümbrus sõpru täis, siis meil oli üle Eesti sõpru tekkinud. Polnud kohta kuhu sõites me kedagi poleks teadnud või usaldanud. Siis tekkis mul esimene kallim ja norimine koolis lõppes täielikult. Kooli lõpetasin ma suhteliselt rahulikult ja sain juba oma klassiga päris hästi läbi. Paraku sooja sidet mul siiski ei jäänud ja kokkutulekud ning muu mind kaasa ei meelita. Sellistest haavadest end puhtaks ei pese, olgu su elu tulevikus nii imeline kui tahes. Pikalt oli tunne, et kui keegi kusagil kellegagi midagi räägib, siis räägib ta kui loll, kole või suure tagumikuga ma olen. Ma olin ebakindel ja hirmul noor neiu kes otsis kindlust ja tuge, teen seda arvatavasti siiani. 
Nüüd kui laps lasteaeda enam minna ei taha, siis on mul hirm.. eriti kui ta mainis kiusamist. Täna sai kasvatajaga räägitud ja ta lubas tähelepanelikumalt jälgida. Aga ütles, et ta pole seda ise tähele pannud. Seega.. vb on lihtsalt emme igatsus ja kodus ka nii tore olla, et natuke pingutab jutuga üle. Igal juhul ma loodan, et midagi halba tal ei ole, sest mure venna pärast on mul läbi tehtud ja tal läks hästi, ehk ka minu pojal. Kui ei, siis tuleb mul anda ja teha parim, et tema selliste hingehaavadega kunagi elama ei peaks. 

Kuidas teil kooli ajal oli?

Jälgi mind ka FBs









11 klass


aasta 2016

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?