Sina, mina ja maailm

Mäletan, et kui ma olin esmarase, siis oli suur paanika see väike roosa ja soe inimene oma kätele saada. Ma teadsin ju, et olen rase ja aimasin ka ikka, et ta on väike ja minust sõltuv.  Kahjuks on alati midagi üllatus, vahel hea, vahel halb ja kuigi sulle siis kohapeal sellest räägitakse, on ta ikkagi justkui peale sündmust saabunud info. Nt see beebikaka, esimene kaka tuleb päris kiiresti peale sündi ja üldjuhul saad sa selle juba haiglas oma lapse pepult maha pesta. Paljud emad ehmatavad, sest see on süsimust või pigem ülitumepruun/roheline. Teiseks on see nagu pigi, sa lihtsalt tunned, et pesed enne naha maha lapsel kui kaka ära tuleb. Õnneks see kaka ei haise, ausalt, see lihtsalt lehkab. Teiseks pole lapsel midagi viga, lihtsalt paljud tunnevad alguses paanikat, et mis see on, kas veri või midagi on halvasti, aga ei ole, see on maos olnud lootevesi ja jäägid mida ta on kõhus oldud ajal alla neelanud ja tema seedimine on järelikult täiesti korras kui see kaka 2 esimese päeva

Kuna ma hakkasin seal käima juba ajast, mil laps oli kolme kuune, siis kummitas mind lapse ujumisoskus juba enne lapse sündi. Kuna mu vanematel suvila on ja täiesti rannas, siis oleks hea teada, et lapsel on ujumise osas algteadmisedki olemas.  Mingi hetk tekkis muidugi paus ujumises, sest suvel beebisi ei ujutata, hiljem läksin ma tööle ja siis oli tegu juba ajanappusega. Nüüd on mul taas võimlaus teda ujuma viia ja seda ma ka püüan iga kolmapäev teha. Täna on jälle see päev mil ootan, et laps basseini viia.  Mida rohkem sa last veega harjutad ja sellesse panustad seda kindlamalt tunned sa ennast ka hetkel mil laps sulle ukselt hüüab, et sõidab ratastel ujuma. Emalik mure jääb siiski, aga samas ka tead, et ta pole selles algaja ja peaks siiski toime tulema. Nii tihti on lapsed ohus just hirmu pärast mida nad vee osas tunnevad. Satuvad sügavamale ja on koheselt paanikas. Oleks hea kui ta suudaks ennast pinnalgi hoida, et appi hüüda, mitte ei vajuks paanikaga koos kohe põhja. 

Olen vajunud musta auku. Masendav ja kuidagi kriipiv on olla. Kusagile pole justkui minna ja kui oleks, siis misjaoks? Kas uue depreka algus?  Ma ei usu, et asi on mingis vaimses tervises. Palju mängib rolli see, et minu armastatud lumi ära sulas ja väljas on selline sombune ilm. Jah.. mulle meeldivad kõik aastaajad ja ei tasu vinguda eksole. Kindlasti leidus ka tänases päevas midagi ilusat mida vaadata. Lihtsalt kui juba korra on lund näidatud, siis on raske sellest armastusest oma kalli lume vastu lahti lasta. Pealegi on ka sügise värvid lume alla mattununa oma värvid jätnud ja pruuni kuju võtnud.  No ja siis see paganama raha. Muidu pole mul rahast sooja ega külma, sest mingid säästud ju alati on, aga teate.. nii palju neid ka ei ole, et nendest terve kuu ära elaks. Seega olen ma tõesti oma taskud tühjaks jätnud ja kuna ma täiesti riigi hoolde olen jäetud, siis ei sõltu ka minust suurt midagi. Oleksin lihtsalt võinud varem seda asja põgusamalt uurida ja ennast paremini ette v

Lugesin juba mõnda aega tagasi teemat kus ema oli mures defekti pärast oma lapse esimesel hambal. Armastava emana oli ta häiritud ja saatis pildi, et uurida kas see on auk või lagunemine. Tundis ennast halva emana ja otsis endas vigu mida tegi.  Alguses kui lugesin ja pildile pilgu heitsin, siis tundus tõesti pigem, et kild oli väljas. No ma ei hakanud süvenema väga ja liikusin oma teemadega edasi. Mingi aja pärast kirjutas mulle sõbranna, kes oli üpris pahur ja küsis, et kas kolmesel ongi loogiline, et hambad lagunevad. Kui ma uurisin, et miks ta seda küsib, siis sain vastuseks, et luges FBs seda postitust mida minagi silmasin. Naersin ja vastasin, et kus ta siis loogiline on, kas ta lapsel hambad siis lagunevad või? Ta mõtles ja vastas, et natuke nagu hambakatt oleks küll kui väga uurinud on.  Kutsusin mina ka siis lapse enda juurde ise surmtõsine. Uurisin ja puurisin ta suus ringi ja polnud ta hammastel miskit viga. Ilusad valged ja terved kikud nagu lapsel ikka. Eks ikka tek

Markus sai 17nov 3 aastaseks. Hakkab üks kaunis noormees sellest väiksest lapsest sirguma. Ma alustasin meeldejääva nädalaga juba nädala alguses. Kolmapäev mil meil on lasteaiast vaba päev tegime me eriti erilise päeva. Kuna ma pikalt planeerisin seda, siis olin ma juba hommikul nii õhinas. Kuna laps armastab kogu hingest igasugust ratastel tehnikat ja viimane nädal oli suureks teemaks rong, siis jätsime me oma armsa BMW maja taha ja kõndisime rongijaama. Võtsime ette tee Rakvere. Rongiga oli päris vahva sõita, aga kuna ma autoga nii harjunud, siis ei tulnud pähegi vaadata, et kus see jaam asub. No igastahes asus see teises linna otsas sihtpunktist väga kaugel ja andis kelku mööda sulanud teid järele vedada.  Aga kui olime veekeskuses (Aqvas), siis sai ujutud ja möllatud, ning taas tee jalge alla võetud. Sel korral kõndisime me bussijaama kus laps õhinal suuri busse vaatas ja neile lehvitas, oodates meie oma. No ja siis tuli meie buss (väike, umbes 20 kohaline). Olgu, Markus n

No ma olen ikka kiidelnud, et mul pole veel midagi halba olnud rasedusega. Pole oskendanud sedasi nagu teised, pole kehv magada. Pole näinud midagi idiootset unes. No enam ma sellega kiita ei saa, sest eile öösel ärkasin külma higi ja pisaratega keset ööd. Olime lapse sünnpäeva pidanud ja nautinud õhtut pere seltsis. Sõime kooki, mängisime, lollitasime ja kui lapse olime magama saatnud, siis käisime ja imetlesime oma kolmeseks saanud maailma imet.  Teine põnn sees aina andis oma kohalolekust jalgade ja kätega märku, ning nii me mehega koos telekat vaatasime, mõlema käed kõhul beebit silitamas. Aga nagu rase ikka, siis olin ma surmväsinud õhtuks ja vinnasin lõpuks ennast voodisse ära. Uni tuli ruttu ja magus oli see ka. Keset ööd juhtus lapsel üle pika aja äpardus, sest eks koogi kõrvale sai ta ikka liitri jagu vast piima ja mahla joodud, ning nüüd saabus minu etteaste. Keset ööd kerisin end voodist välja, kuivatasin madratsit, vahetasin voodipesu. Lõpuks ma uinusin kui laps ol

Eks ma olen varem ka kuulnud, et rasedus paneb katuse sõitma. Mina olen aga olnud see tark, kes aina korrutas, et see ikka kõigil endal peas kinni ja ise mõtlevad end lolliks. No ja nüüd siis olen mina see loll kes ikkagi on jumala sassis peast. Ise ka aru ei saa kas ma nokin tüli, olen pahane, väsinud või mis pagan mul viga on?! Täna magasin ma nt kella üheni. Siis olin pahur, et mees lõunale ei tulnud, aga nagu mul oleks siis olnud talle ju midagi pakkuda eksole? No ja siis ma hakkasin koristama, sest alati on nii sassis. Kui köögilaua alt just tööriistakohvri välja tõmbasin, siis sõitis mees maja ette. Ma jumala vihane, et kell ju palju ja tema asjad kõikjal maja peal laiali! Valmistusin nagu kuri kana, et lähen uksele vastu ja siis pahurdan oma pahurdamise ära, aga nagu tavaliselt.. ta tuleb oma nokkiva hea tujuga sisse, et mis mõttes kodu uks lukus ja mina ikka pesu väel ringi tallan. Teate.. ma vist tegin seda kurikuulsat kana liigutust ja ajasin rinna ette.. oleks suled ka,

No teen mida ma teen ja kirjutan millest ma siis kirjutan, aga ikka sajatab kriitika kraevahele. Muidugi on see loogiline ja ma olen sellest teadlik, olen ka arvestanud, et see tuleb, aga küsimus rohkem selles nahas. Millal mulle kasvab paks nahk ja kas kasvabki? Ikka tunnen ma mõne jagamise või teematõstatuse pärast ennast halvasti.  Kuidas teil on, saate ka kriitikat ja kuidas leiate need õiged inimesed kellega oma elu jagada nii, et need kes jumala eest teie blogi ei salli ei pea seda nägema? No ja mis pagana moodi saab klikkide pealt teenida? Kas saab? Pole mina veel raha saanud lugejate arvu pealt ega tea, et selline süsteem oleks. Aga näed, kriitika on ikka sellega vastu mind pressitud, et kui ma mõne looma eest välja seisan, siis tegelikult tahan klikke. Ma tahan jah, et mind loetakse ja see ka klikkide näol on, aga ma ei taha vaid peale klikkimist vaid ikka seda, et sisu lugejani jõuaks.  Ja kui tulebki mõni tore kuri kiri, siis kas teete enne mingi jooga läbi, siis loet

Hommikul olid mul väiksed valud alakõhus. Õnneks pole esmarase enam ja ei hakanud paanitsema, neelasin no-spa alla ja nüüd täitsa hea. Tibu aina liigutab ja ujub mu sees ja mina seletan talle, et mida ma söön ja et varsti on pikk sõit Tartusse ja siis rongiga tagasi. Iga hommik vaatan ma oma paisuvat kõhtu ja silitan seda, tunnen kuidas ta vastu silitab ja emotsioonide tulv ikka ja jälle siis pisarad silma toob. Samas olen ma ka oma deemonite küüsis kes kõrva sosistavad, et mul hakkab raskeks minema, aga seni olen üle olnud ja peale surunud mõtte, et siiski otsustab seda tulevik ise. See on meie pere väike ime, hetkel rohkem minu oma. Ta liigutab mul kõhus ja kuuleb mu häält. Mina saan temaga juba suheldes kontakti ja mina tunnen juba armastust selle tegelase vastu kellega kohtume 4 kuu pärast.  Ma ei karda sünnitust, seega säästan ma paljusi küsijaid ja kuigi minu sünnitus oli võrdne sea tapalavaga siis oli protsess kiire ja ei lõppenud surmaga vaid maailma kaunima imega. Mul

Jälgi mind ka FBs Ikka ja jälle kui ma selle neetud FB lahti teen, siis viskab mulle vastu vahtimist looma kes on tänavale heidetud! Nüüd jälle loen, et keegi kastiga rotid tee serva visanud. Kuna mul endal olnud need imelised loomad, siis tegi see eriti haiget kohe! Kuidas sa oma pereliikmed sedasi hülgad? No ja siis vaatasin ma seda kuramuse saadet kus lapsi lapsendavad suvalised inimesed ja müüvad neid! Tallinna varjupaik palub tähelepanelike inimeste abi! Kui keegi nägi pealt või teab, kes antud kodurotid pappkastiga, mida ümbritsesid jõulutuled, hülgas Rannamõisa teele, oleme info eest väga tänulikud! Ootame teie kõnet numbrile 5141431 10 10 47 Miks nii tehakse, kas tõesti on see maailm meie ümber nii inetu? Kuidas sellised asjad juhtuvad? Miks keegi midagi ette ei võta ja kui võtab, siis miks ei reageerita? Seaduseid tehakse vastavalt oma rahakoti vajadustele, aga see, mis toimub on nagu maha maetud! Lapsed on perede käes kus neid pekstakse ja kus