Üle poolte emade tunnevad rasestudes hirmu. Peale lapse sündi, et nad surid ise samal päeval

Tegelikult on see õige, jah, sa suredki sellel päeval mil laps sünnib ja kaotad ennast kui rasestud. See on kõige hirmsamaid aegu sinu elus kui sa ette valmistunud pole ja rasedus pole paljudele sugugi nagu suhkrusai. Nii mõnigi ema tunneb ennast ohvri ja elutu nukuna peale uudist, et temast saab ema ja rääkigu inimesed mida tahavad, aga alati kaitsevahend ei aita. Kui ikka rasestuda ei taha, siis parim vahend on no tõesti homoseksuaalsus või seksuaalelu puudulikkus. Aborti ma ei poolda, seega see nüüd küll lastesaamise vasu ei kaitse, aga mõrva planeerijaks teeb küll. 

Paljud naised ei ole kasvanud suures titelummuses üles ega ole unistanud nukkudest või pampudest kellele siis kogu oma ihu ja hing kinkida. See jälle omakorda ei tähenda, et sellest inimesest (keda me kõik egoistideks kutsume) head ema/isa ei tule. Vb on ta parem kui sina, sest on kaalutletum ja mõtleb rohkem läbi ega tegutse impulsiivselt. Kuid enamik neist saavad lapse siiski juhuse läbi.. nii nagu seda sain mina. Lapsed ja mina.. isver.. see pole kunagi loogiliselt kõlanud ja kui keegi palus mind oma last hoidma, siis sain ma sellega hakkama ja lapsed olid vaimustuses, aga minult nõudis see küll sellist pingutust, et omg, sest ma pole kunagi laste poole vaadanud pilguga nagu kassiarmastaja kassi poole.. pigem nagu kassiarmastaja mõne hiire poole. Tänu sellele ei teadnud ma lastest midagi. Teadsin, et nad oksendavad, kakavad, pissivad, nutavad niisama ja siis magavad. Olgu.. aga see on sama teadmine nagu ma tean, et kuu on tolmune ja kivine ning seal on augud. Kokkupuudet pole, siis tegelikult ei tea sa midagi. Kõikjalt kust info nende inimesteni, kes lastest vaimustuses pole tuleb meediast kus lapsed rahulikult pöialt lutsides valgete linade vahel magavad, naeratavad ja emmesi kallistavad. OMG! Niiii aemas ju! Minu silme läbi tegelikult, et oh, kunagi sellega saan vast ikka hakkama. Kuna minu lugu on teada, siis ma ei hakka jälle oma depressioonist vatrama, seda saad lugeda SIIT.
Ma tahan öelda, et emad kel ei hakka kohe süda põksuma kui laps rinnale pannakse ei ole halvad emad. Nad vajavad kohanemisega rohkem aega, sest neile on elu iseendaga väga meeldinud. Me kõik pole ühte sihtgruppi loodud ja ei saagi seda olema, me pole kõik emmedeks loodud.. mõni sünnitab ära ja on ema mitte emme. Ta on tasakaalukas ega tunne ülimat vajadust kogu aeg seda imeolevust kaitsta või iga poole tunni tagant ärgata ja südametööd kontrollida. Kuid me kasvame emadeks ajaga ja lapsed õpetavad meile nii mõndagi. Vb ei oska me neid armastusega sedasi üle külvata nagu seda teevad teised ülihoolivad emad, aga me tagame neile kõik, et nad oleks eluga rahul ja oleks suunatud helgele tulevikule. Püüame õpetada põhimõtteid mida peres jälgitakse ja näidata, mis on inimlikkus ning loota, et temast kasvab täisväärtuslik kodanik kes kunagi oma eluga ilusti ise toime tuleb. 
Rasedusega kaasnev hirm on teadmatusest tingitud, ilusatest titejuttudest ja kaunitest rasedapiltidest rahuloevate vanematega. Aga paljud asjad meie ümber on paras näitemäng (lapsega kodus olemine, vana postitus) ja kõik võib kulgeda nii raskelt, et sa arvad, et sured rasedusega kaasnevatesse peavaludesse või okse kätte. Mul jumal tänatud sellega on veel vedanud, ka teist ilmakodaniku oodates pole mul oksendamist ette tulnud, küll keeras seest, aga seda ma välja last pole. Peavalud mul küll on, aga eimidagi mitte üleelatavat. Samuti võib laps hakata põtkima valusatesse piirkondadesse nii, et oled valudega põlvili maas, su jalad paisuvad nagu sardellid pannil, sest lähevad vett täis ja tekivad veenilaiendid, venitusarmid, rinnad paisuvad megameloniteks ja tekitavad ka sinna venitusi. Sünnitus on megavalus igaühele ja laps ei ole pooltki nii tore ja vahva nagu kohe kõik väidavad (kui närvid beebi kõrvalt vastu ei pea, postitus), sest tegelikult ta ikka kisab mis hirmus ja on nii väike, et tema nuttudest välja lugemine võtab kuid aega, et mõigata kas tahab tissi, puhast mähet, kaissu või on muu asi tal külje alla kortsu jäänud. Ta kasvab suuremaks ja ajab sekundi jooksul kõik toad sassi, joonistab mõnele seinale või kakub tapeedi maha. Põrand kleepub, käed kleepuvad, uksepiidad kleepuvad, voodi haiseb piima järgi. Aga ometi on ta sinu oma laps ja see naeratus justkui kompenseerib seda, et sul on juuksed kammimata, hommikumanetel hommikust õhtuni seljas ja lapp pidevalt peos. Sest see inimene on meie olevik ja tulevik ja kui sa mõtled, et mis siis oleks kui teda ühel hetkel enam ei oleks..... siis langed sa nuttes põlvili maha ja silitad viimast kleepuvat mahlaplekki põrandal, sest see plekk pole seda väärt, et sul seda last enam ei oleks. 
Paraku tulebki kõik see suure šokina paljudele, sest kõik räägivad kõigest läbi raasa klaasi ja sina ootadki, et nii peabki olema, kui pole, siis süüdistad ennast ja ei julge ka abi otsida, sest ainult sinul on ju nii raske ja nii jube olla. Ükski ema ei taha ega suuda kirjutada, et lapsed on parajad nuhtlused sul kaelas kes ainult sigatseda oskavadki, aga seda, et nad ilma nendeta elada ei suuda räägivad kõik. Muidugi, inimesel tekib lapse ees süümepiin kui ta korraks endale tunnistab, et laps on raske tegelane ja ta vahel lihtsalt tahaks karjudes end toaletti lukutaha panna. Ka minul olid varem põhimõtted, mis nüüd naerväärsed on, lugedes vana postitust SIIT
Paljud mitte emmed.. kes kunagi tahavad nendeks saada aina korrutavad kui laisad ja lohakad emad on kes lapsi koguaeg ei hari ja kasi. Sa pead hommikust õhtuni temaga põrandal mängima ja raamatuid sirvima ja jumala eest kui sa ta veel kellegi hoolde jätad, et puhata.. egoist, julmur, südametu!!! Ja nii me ennast jaanalinnu kombel liiva alla peidame kui hakkama ei saa, sest raskused emadel on ju tabu teema, piinlik! 
EI OLE!!!!!!
Aga seda võin öelda, et hetkest mil rasestud, su elu muutub totaalselt ja sa sured.. ning ellu ärkab ema. Sinust saab teine inimene kes räägib teistel teemadel ja teeb teistsuguseid asju, kelle põhimõtted vana temaga enam ei klapi. Seega egoistlik sina sureb sünnituslaual, sest siis oled sa pea-ees tundmatusse visatud ja nüüd elad sa eksperimenteerides kasvatusmeetodeid, et suunata last ja olla talle omal moel ja enda viisil olemas. Sa ei sõida enam hulljulgelt ega lähe lambika seltskonnaga peole. Sest sa oled ema ja tead, et see inimene sinu kodus olevas võrevoodis ilma sinuta ellu ei jääks. 

külas

kodus

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?