Raseda hormoonid ja väikelaps

Õnneks läks täna laps lasteaeda. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegagi veel sedasi kakelnud kui kunagi vennaga ja lapsena! 


Mina: Pane riidesse! 
Poja: Éi pane!
Mina: Müts pähe! (kisub ära) Päheee! 
Poja: MKM!


M: Ma siis lähen sinuta?
P: MKM!
M:Paneme mütsi pähe?
P:Ei!
M:Lähme siis mütsita!
P:Külm on emme!
M:Pane siis müts pähe!
P:Ma ei taha.
M:Ei lähe siis õue?
P:Lähme küll.
M:Lähme siis!
P:Külm on seal!
M: Paneme siis mütsi palun pähe! (Tõmban talle selle pähe ja hakkan kiirelt võtmetest rääkima)
OOOOO me jõuame õue, nüüd avastan mina, et ma ise ei pannud ei salli, kindaid ega mütsi! Ok.. tõmban käed varrukatesse  ja kapuutsi pähe.. tirin tressipluusi lõuani ja vaatan, et ikka rahakott sai kaasa. 
M:Kas lähme jala?
P:MKM
M:Vankriga?
P:MKM
M:Autoga?
P:MKM, rattaga! (minu ratas koos lapse tooliga)
M:Rattaga ei saa, külm on väljas. 
P:Ma tahan rattaga. 
M: Mh, lähme vaatame siis kuuri. (jalutame kuuri, ma kõnnin rattani ja tema jääb poolel teel seisma. Mina viin ratta välja ja lähen vaatan kuhu ta jäi)
M: Tule poja.
P: Ma tahan kelguga minna! (viitab riiulil seisvale nöörikelgule)
M:Kelguga ei saa.
P:Aga ma tahan.
M:Selleks on lund vaja, kelgul ei ole rattaid ja see ei veere, lume peal ta libiseb hästi, siis saab, aga lund ei ole. Lähme nüüd ratta peale.
P:Ei, ma tahan lund.
M:Lumi sajab maha siis kui nii külmaks läheb, et hommikuti hakkab suust auru tulema.
P:Vanaemal tuleb ju auru.
M: Ei.. mh, see ei ole õige aur, see on paha aur. Emmel peab ka tulema.
P:Emmel ka pulka vaja? (ma tunnen kuidas mu pea hakkab huugama ja karjub selle pahe peale mida osad harrastavad, millal ta veel onud mängu toob?)
M: Ei meil ei lähe kunagi pulka vaja, pulk teeb haigeks ja vanaks, auru tuleb siis kui külmaks läheb.
P:Mul on külm.
M:Tahad ma toon sulle paksema pusa kombe alla?
P:Mkm,


M:Mis me siis teeme? 
P:Ma tahan teist kombekat.
M: Markus, see on kilekombe! Siis on veel külmem!
P: Ma tahan vankriga poodi minna.
Uh.. ma lähen vankrile järgi ja viin ratta tagasi sisse. Vanker väljas, siis tõstan poisi sisse. 
P: Siin on soe.
M: Tore.
P: Ma tahan nüüd jalutada.
M: Olgu.. 


No ja ma võin öelda, et pood mis asub 300m kaugusel sai külastatud alles 15 min pärast, koju jõudes olin ma läbi külmunud ja unistasin vaid soojast tassitäiest teest.
Ja ma ootan teist last. Seega, ma olen rase! Ja saan veel ühe, vabatahtlikult?! Oeh! Aga ei.. ma olen õnnelik, ausalt olen. Need on osad hetked. Need elan ma üle. Üle ei ela ma jonni ja jauramist. Lihtsalt paha tuju eimillestki ja siis ta kigiseb ja vigiseb kuni ma tunnen, et mu aju lendab vastu taevast laiali. Siis ma põgenen vetsu, tema jonnib ukse taga. Ei ta ei taha sisse, ta tahab jonnida, aga nii, et mina ka kuuleks. Siis ma vihastan ja tulen välja, küsin häält tõstes, et mis viga on!?! Ta ei vasta vaid heidab pikali maha ja jaurab veel hullemini. Ma pakun talle süüa, juua, wc, tuttu, multikat, tahad õue? Eimidagi.. 
No ja siis ma marsin teise tuppa, tirin end juustest ja venitan kahe peopesaga oma nägu alla, trambin vaikselt jalgu, hingan 10x ja lähen lohutan teda. TA ei taha lohutust, tahab vaid olla. Ma viin ta voodisse, et vaatab multikat. Ok vaatab.. UH!
Aga näe! Ma olen jälle rase ja ootan teist last! Vb ma olen peast kapsas? Või parem mitte, sest osad saavad nende alt ka lapsi! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?