Natuke titejuttu. Platsenta emaka eesseinas.


Kuna ma ei teadnud varem platsenta igasugustest ohtudest jne jne jne midagi, siis tuli mulle üllatusena, et teist korda rase olles ja juba 20nädalat ma küll tunnen liigutusi, aga võin vaid aimata, et need tita omad on. No muidu ju teist korda rase hakkab varem tundma jne ja pojaga tundsin ma neid juba 17 rasedusnädalal. Iga rase või rase olnud naine teab kui olulised need liigutused on. Kui sinnamaani kuni neid tundma hakkad loodad vaid arstde sõnadele, et beebiga kõik korras on, siis liigutama hakkamise hetkest annab ta ka ise märku sellest. Mina aga tunnen aegajalt vastu põit või külgi, et keegi seal toimetab. Nt eile kui mees temaga juttu puhus, siis tahtis ta küll issit vist jalaga lüüa. :D Selline müks oli, et minul olid rõõmupisarad silmis. No ja jälle on laps kellel juba läbi kõhu issiga suur side on. Markus oli ka alati äksi täis kui issi juttu temaga puhus. 
Nüüd on mul platsenta asetsus eesseinas ja mul on justkui pehmendus vahel, seega ma liigutusi ei tunne ka veel ja ei pruugigi sedasi tundma hakata. Iseenesest toob see juba pisarad silma, sest mäletan kui ilus aeg see Markusega oli kui ta puksis ja mind susis. Niiiiii kallid on need liigutused ja ma igatsesin neid peale sünnitust nii väga. Ja nüüd tuleb välja, et päris sedasi ma neid tunda ei saagi. 

http://indulgy.com/post/abHreLpDK1/someone-is-not-happy

Vat selline on minu hetkene emotsioon. Ma tean, et paljud elavad rasedust üle, mina naudin seda nagu seiklust. Iga liigutus on imetlemisväärne ja iga UH on nagu hingeõnnistus. Mul on laps südame all ja kaitstud ning ma tunnen teda ja tema mind. Imelik? Olen jah, ma tean ise ka seda õnneks, aga ma armastan oma rasedusi ja kuna ma rohkem lapsi ei planeeri, siis tahan ma oma viimast rasedust täiel rinnal nautida! Mis selles hullu on? No suur kõht, paistes jalad, riided ei lähe selga jne, aga kõik on üks maailma suurim ime, sest ma kasvatan enda sees kaunist inimest!

Olgu, ega ma kaua jaksa, ma lähen lahistan nüüd natukene nutta ja siis kallistan poja kes ka täna kõige parema tujuga pole. Nimelt ei tahtnud ta lasteaeda minna (mis pole temalik) ja tuli sealt rõõmuga ära. Ka kasvataja ütles, et ta oli kergelt ärrituv ja nutma puhkev. Kas mu hormoonid mõjuvad ka talle? :O Loodan, et mitte, meie väike võitlusprints ju!

Aga hoia mul ka minu FB lehe kaudu silma peal SIIT!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?