Kokkuvõttev ülevaade minu sünnitusjärgsest depressioonist ja raseduse aegsest ärevusest


Räägime siin kohal minu esimesest lapsest Markusest. Nagu kuldne reegel oli ka tema üllatusbeebi, st, ma ei planeerinud rasedust ja polnud veel lastele mõelnudki, kui ma rasedaks jäin. Kuid kuna ma olin nii kindlustatud (enda arvates) raseduse vastu, siis ei osanud ma seda ka kahtlustada. Kuid etskae, päevad hakkasid ära jääma ja ühel hetkel tuli ikka ennast kokku võtta ja jalad letti laiali lüüa. Sisemise UHga (ultraheliga) kinnitati mulle, et ma olen 11n rase. Mis mina tegin? Minestasin ära, toibusin, panin abordi aja, helistasin mehele, ka tema oli ehmunud, siis rääkisin emale kellele jubedalt idee vanaemaks saada meeldis. Minule ema olemine ei kõlanud isegi mitte hirmutavalt vaid nagu surm! Igastahes sai mees ajateenistusest korraks koju ning kokkuvõttes sai tehtud elu parim otsus, sest enam ei kujuta ette ka teisiti, mõelda ka ei taha nii. 
Paraku kummitasid mind pidevad hirmud mingi pambu ees kes nutab, vajab abi- MINU abi, MINU aega, MINU raha, MINU und! Nii ma toitsin paanikat. Siis lahkusin ma raskelt töölt, sest olin kindel, et saan uue, aga ei saanud. Ma jäin töötuks, kolisin vanemate juurde tagasi ja nii see elu aina allamäge veeres. Rahatu, üksi, vanemate juures, RASE! 
Kui laps ära sündis, ma sain ta rinnale, mu 1 ootus täitus ja ta tõesti oli poeg! Kuid ikkagi olin ma tühi ja haavatav. Mees püüdis toeks olla ja oli ka, aga mina aina vajusin ja vajusin mustemasse auku kuni olingi kadunud. Mind valdasid hirmsad mõtted lapse hülgamisest, maha jätmisest, põgenemisest, enda elu võtmisest. Kõik see kestis 4 kuud kui ma lapse peale röökisin ja olin valmis teda raputama, mäletan kuidas ma paanikas isa juurde jooksin, põlvili laskusin, nutsin, anusin, et ta mind hullumajja ära viiks. Nii sai teekond Tallina Psühhiaatriakliinikusse ette võetud ja minu raviteekond alguse. Inimese moodi mõtlema hakkasin ma alles siis kui laps oli üle aasta, siis jõudsin ma oma arsti dr. Viigini kes oli 4 raviarst sellest hetkest. Tema kirjutas ravimi ja ma olin juba kolmandast päevast inimene, naine, ema, tütar ja sõbranna. Mäletan seda, et ma esimese nädala nutsin südant lõhestavalt hoides last pidevalt kaisus. Tundsin meeletut kahetsust ja hirmu selle ees, mida olin varem tundnud ja teinud. Süümepiinad valutasid mu sees ja iga kord kui ma millegi osas pahaseks sain, valgusid pisarad minu silmadesse, sest ma olin terve aasta olnud kuri võõrasema, lapsele, kes tegelikult on maailmas kõik mis mul on, tähtsaim inimene ja kallim kõigest! See süütunne saadab mind terve elu, aga ma otsisin abi, ma sain abi ja ma ei jõudnud teha midagi, mis oleks ka minu elu võtnud kui oleksin terveks saanud. 
Nagu mida siis täpsemalt sellises seisus inimesed teha võivad? Last lüüa, raputada, maha jätta, hüljata ja kõike seda mida mina kartsin, aga õnneks ei teinud. Sa ei kontrolli ennast, emotsioone, närve, tegusi, seda ei saa seletada neile kes seda läbi teinud ei ole, aga kes on, need teavad mida ma mõtlen. Sundmõtted ja kabuhirm! Paanika, viha eimillestki! Sellest ei saa üle olla.. sa ei tunne mitte midagi.. ainult hängi! Sama on on öelda kukkuvale inimesele, et jää seisma! Või surnule, et ärka ellu! 
Nüüd selle lapsega kes mu hetkel kõhus on on samuti hirm.. väike, aga on, et jumala eest sama ei korduks. Ma hoian ka pidevat ühendus oma raviarstiga, kes küll on kinnitanud, et see ei kordu, aga kui ma oma peaga kogu töö ära teen, et hirme koguda, siis võib see siiski korduda. 
Aga see on minu lugu! Lugu mida ma räägin mõistmaks neid emasi ja aitamaks neil abi otsida. See võib vallata ka mehi ja lapse, aga kõrvaloli võiks seda märgata! Sest enamus inimesi paraku ise seda ei tunnista, et midagi on valesti, paraku..  juhtuvad selle tõttu koledad asjad!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?