1 november saan teada oma kõhupõnni soo, terviseseisundi ja kas kuupäev jääb samaks.

Tere, tere, tere.. mul hea tuhin kirjutada, sest ma nii ootan seda esimest novembrit mis juba ülejärgmisel nädalal on. Ma saan teada oma põnni soo ja selle kas ma hüppan rõõmust lakke või kratsin kukalt ja hakkan harjutama uue soo mõttega. No ja siis mis tervis tal on ja kas on olnud tubli seal kõhunaha all. 
Meie Nublu 12 nädalal.

Miks, miks? Miks on see sugu nii oluline??? Vb ei olegi, aga mingid ootused on meil alati. Kuna mina ju last endale ei tee, ma sünnitan ta siia ilma kellekski saama ja oma vennale toeks ja abiks olema, sest ühest hetkest pole meid siin enam, siis oleks vale valetada, et mul ootuseid ei ole. Kuna ma näen oma mehe pealt, et ta tõesti armastab oma venda ja vend on talle asendamatu, siis loodan ma poisi peale. See ei tähenda, et kui ma tütre saan, siis kasvab ta koos loomadega kusagil küünis üles, aga siis ma häälestan ennast ümber ja mõtlen sellele kui tubli ma olen, et täitsin unistuse vanema venna osas oma tütre puhul. Igal juhul.. me ei tee ju lapsi endale ja ma tahan, et lastel tulevikus kõik hästi oleks. Nii nagu ma annan kõik, et mitte memmepoega kasvatada annan ma siis ka kõik, et kasvatada korralik tütarlaps tüdruku puhul, sest paljude ennast naiseks pidavate neidude suhtes olen ma .. pettunud? Liiga palju alkoholi, paljastavad riided ja kergemeelne suhtest suhtesse reisimine.. ausalt, see ajab mind öökima ja ma oleks pettunud kui ma ise samasuguse teele saadaks. Seepärast, tuleb ikka läbi mõelda mida sa teed ja kuidas sa teed. Ma lähtun selle puhul sellest, mis maailmas toimub, et lastele kunagi kellegi suhtumine üllatusena ei tuleks, sest ta on roosamanna sees üles kasvanud. UPS, ma libisen alati teemast kõrvale, sest ma pean ju targutama kuigi mõistust pole ju endal ka ollagi.
Igastahel oma poja pärast ootan ma poega, aga kui tütar, siis olgu, ma saan ka nii hakkama ja annan parima, et nad lähedasteks kasvatada. Loodan, et ta tervis on suurepärane ja mina rasedusega jälle tonni juurde ei võta, sest ma arvan, et siis varisen ma nagu liivaloss lainete all kokku. Ega reumahaige muud saagi teha kui halada kui valusad ta põlved on eks ja ole. Aga minu suurim unistus on, et kõik see jama minu lasteni kuidagi ei jõua. Söön aga vitamiine, et juuksed välja ei langeks peale sünnitust ja küüned ära ei laguneks koos hammastega. 
Mees on ka elevil ja on oma esimesest eitavast faasist üle saanud. Ta ei mõtle pidevalt enam oma rahalisele seisule ja sellele, et pere peana oleks tal veel 1 suu oma arvelt toita. Ometi näitab see seda, et minu ämm on oma lapse kasvatamisel suurepärast tööd teinud ja minu vanemad ka, sest ma pole kunagi arvanud, et mees peab meid üleval pidama. Aga mõlemad teavad oma rolli siin elus ja me mõlemad Maanusega tahame, et pere oleks koos, tugev ja lapsed õnnelikud. 
http://www.ultraheli.ee/raseduskalkulaator
Just eile arutasime, et me teeme ikka aeg-ajalt karuteeneid oma lapsele, sest ta on ju nii armas ja kallis. Lähed ikka poodi ja mõtled, et kuidas ma tulen sealt midagi lapsele võtmata ära. No ja mida sa siis oma põnnile viid? Kommi ja šokolaadi. Olgu, mina seda väga ei tee, sest olen avastanud, et selle sama raha eest saab ka väikse plastikust mudelauto ja ka see teeb ta õnnelikuks. Aga see on ju mingi kiiks, vb peaks ravile minema ka sellega, aga ma ei saa endale midagi lubada nii, et ma lapsele ka midagi ei osta. Nt kui mees iPhone ostis, siis oli vaja lapsele ka midagi änksat osta ja nii ma sättisin sammud PUHHI. No ja siis kaks õnnelikku mees kõndisid käsikäes minu ees.. mina käed tühjad nagu ikka, sest millegipärast tunnen ma alati süüd kui endale midagi ostan. Ja siis jäin oma kõhtu vaatama ja tahtsin kohe titepoodi sisse karata, et midagi nunnut kõhubeebile osta, aga mõistus andis õnneks sellele ideemullile jalaga, sest ma ei tea sugu ja nii tillukesena ta ei mängi millegagi. Ja see pole endale millegi lubamine. 
Ma olen nii elevil.. meie väike pesamuna ja mees ka näeb teda otseülekandes. OIIIIIII! Muuseas ma täna tunnen juba üpris tugevalt hoope oma kõhus ja see on, südant soojendav! Ma hakkan juba beebit oma kõhuga seostama, aga kuni ma veel kõhuli magada saan oma pilvedest pehmemal voodil, seni ma vast ikka korralikult aru ei saa kui rase ma siiski olen.
Igastahes.. jõudu ja jaksu kaasrasedatel ja nautige, ausalt, nautige, sest see on 1 ime mida naised läbi teevad ja seda tuleb nautida!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?