Sina, mina ja maailm

Kuna ma ei teadnud varem platsenta igasugustest ohtudest jne jne jne midagi, siis tuli mulle üllatusena, et teist korda rase olles ja juba 20nädalat ma küll tunnen liigutusi, aga võin vaid aimata, et need tita omad on. No muidu ju teist korda rase hakkab varem tundma jne ja pojaga tundsin ma neid juba 17 rasedusnädalal. Iga rase või rase olnud naine teab kui olulised need liigutused on. Kui sinnamaani kuni neid tundma hakkad loodad vaid arstde sõnadele, et beebiga kõik korras on, siis liigutama hakkamise hetkest annab ta ka ise märku sellest. Mina aga tunnen aegajalt vastu põit või külgi, et keegi seal toimetab. Nt eile kui mees temaga juttu puhus, siis tahtis ta küll issit vist jalaga lüüa. :D Selline müks oli, et minul olid rõõmupisarad silmis. No ja jälle on laps kellel juba läbi kõhu issiga suur side on. Markus oli ka alati äksi täis kui issi juttu temaga puhus.  Nüüd on mul platsenta asetsus eesseinas ja mul on justkui pehmendus vahel, seega ma liigutusi ei tunne ka veel ja ei p…

Täna hakkasin ma peas keerutama mõtet, et tahaks ikka nii väga fotograafi juurde minna ja lasta oma kõhust, kallist pojast ja mehest pilte teha. Leidsin fotograafi kes tõesti mõistab oma tööd ja teeb seda hästi ning juba olin piltidesse ja ideesse armunud. Kuna ma olen vaid stuudiotes käinud ja kas siis tuttava läbi või lihtsalt mõne fotograafi enda omas.. nt KUMA omas, siis oli mul peas ka oma protsess läbi käidud. Siis sattusin ma hinnakirjale ja need kuradima hormoonid jälle!!!! Ma hakkasin lahinal nutma, sest rohkem ma sünnitada ei kavatse, aga nii heal elujärjel me nüüd ka ei ole. Samas on mul aega koguda, aga kergema töö haiguslehe raha eest ei kogu ma nüüd küll väga midagi kui maksud makstud, rasedariided ostetud, auto tangitud ja mul on 1 laps ju veel! Igaljuhul.. nii ma avastasin, et ma olen kössis diivanil ja lahistan nutta, sest selleks ajaks kui meil vaba raha nii palju tekkima hakkab on lapsed arvatavasti kooliealised. Nutma ajas mind ka see, et tegelikult on ju loogiline…

TASUTA PAKID

Sünnitusmajast padi ja tekk??? Või ainult vile nüüd?  Pelgulinna sünnitusmajast 2 pakki: Hipp ja tundmatu veel 
Benu beebipakk
Apotheka beebipakk
MAM  fb lehelt lutt


Esmalt saab küsida paki apteekidest Seega tasub enne beebikosmeetika koju ostmist ja tellimist uurida, mida need pakid endas peidavad. Pakke pakuvad 2 apteeki, vb isegi rohkem, aga kuulnud olen vaid nendest. Eelmise lapsega sain ka ääri veeri teada, et selline pakk on olemas. Muidugi Benus registreerisin (VAATA SIIA). Ma ei mäleta enam täpselt, mis ma sealt sain, aga tean, et seal oli nibukreeme, beebi pepule salvi, side, rinnapadjad, voldikud, aluslina, rinnapiima säilituskott, beebile nii väike kreem, peseuvahend, šampoon. Kindlasti oli veel, enam ei mäleta, nüüd kolm aastat möödas ka, et vb on juurde pandud asju või hoopis vähemaks võetud, aga ma mäletan, et pooled asjad olin ma koju ülearu ostnud. Mingid kotikesed mingite geelide ja asjadega olid veel, aga kuna ma keelest mis peal oli aru ei saanud ja beebi kõr…

Muidu olen ma juba kolm nädalat vapralt Markusega kodus olnud. St, et terve aja mil ma olen koduseks jäänud olen ma lapsega toas olnud, sest ta on haige. Mõned väiksemad otsad poodi, et värske õhk kopsu tirida ja jälle tuppa. Kuni tänaseni, uni oli nii suur, et nüüd on voodi lausa märg. Eile käisime veemõnusi nautimas ja jätsime poja vanavanematega. Ta küll ei rõõmustanud, sest kuulis, et me ujuma ja sauna, eriti SAUNA läheme, kuid siiski leppis ja jäi multikaid vaatama. Meil oli ka üle pika aja tore ja ma sain lõõgastuda nii, et ma ei pidanud mõtlema, et kus on laps ja kuidas ta seal on, kas pean vahetama ja saunast ära tulema või mitte. Ja jah! Ma käin siiani saunas ja jumaldan leili, ma küll olen vähem aega ja päris 100 kraadisesse ei tungi, kuid ma käin saunas! Aga see selleks. Naguinii ma hakkasin jälle üle mõtlema ja tundsin end üksi jäetuna mehe poolt kes sõbraga mööda keskust ringi traalitas ja nii ma lobisesin vanade töökaaslastega ja uitasin üksi. Aga siiski oli mõnus ja ko…

Selline teema tuli eilsest kodutundest. Väga vastuoluline reaktsioon on mul sellele, sest mind kohe jäi nii mõnigi koht selles häirima. Nt oli naisterahval koguaeg selline vastik muie näol kui ta rääkis meestest, peksmisest ja laste ähvardamisest. Kas see oli piinlikuse muie ja ta püüdis selle taha ennast varjata, mis on ju ka normaalne või oli ta nii õnnelik, et talle kodu näol õnn naeratas nii lihtsal moel, et ei suutnud oma jutu pointi ise ka tabada.  Aga mind jäi kummitama 1 küsimus. Miks sa ära ei läinud? Seda küsitakse alati.. miks sa ära siis ei läinud? Aga minul hakkas vasardama peas selline küsimus, et kustkohast leitakse sellised mehed? Ma olen kindel, et on ka erandeid ja tõesti mees muutus paari aasta pärast hulluks klohmijaks ja jobuks vms, aga kuidas te tuttavaks saite? Klubis? Joogistena? Mõnel joomapeol? Kuidas tekkis üksteisele silma jäämine ja millega silma jäädakse? Kuidas sa ise sellel hetkel end ülal pidasid?  Mind nii huvitab, et kuidas sa saad tuttavaks sellist…

Sügava depressiooni üle elanud Kristeli lugu: Olin kuri võõrasema oma kõige kallimale

Tere, tere, tere.. mul hea tuhin kirjutada, sest ma nii ootan seda esimest novembrit mis juba ülejärgmisel nädalal on. Ma saan teada oma põnni soo ja selle kas ma hüppan rõõmust lakke või kratsin kukalt ja hakkan harjutama uue soo mõttega. No ja siis mis tervis tal on ja kas on olnud tubli seal kõhunaha all. 
Miks, miks? Miks on see sugu nii oluline??? Vb ei olegi, aga mingid ootused on meil alati. Kuna mina ju last endale ei tee, ma sünnitan ta siia ilma kellekski saama ja oma vennale toeks ja abiks olema, sest ühest hetkest pole meid siin enam, siis oleks vale valetada, et mul ootuseid ei ole. Kuna ma näen oma mehe pealt, et ta tõesti armastab oma venda ja vend on talle asendamatu, siis loodan ma poisi peale. See ei tähenda, et kui ma tütre saan, siis kasvab ta koos loomadega kusagil küünis üles, aga siis ma häälestan ennast ümber ja mõtlen sellele kui tubli ma olen, et täitsin unistuse vanema venna osas oma tütre puhul. Igal juhul.. me ei tee ju lapsi endale ja ma tahan, et lastel…

Tegelikult on see õige, jah, sa suredki sellel päeval mil laps sünnib ja kaotad ennast kui rasestud. See on kõige hirmsamaid aegu sinu elus kui sa ette valmistunud pole ja rasedus pole paljudele sugugi nagu suhkrusai. Nii mõnigi ema tunneb ennast ohvri ja elutu nukuna peale uudist, et temast saab ema ja rääkigu inimesed mida tahavad, aga alati kaitsevahend ei aita. Kui ikka rasestuda ei taha, siis parim vahend on no tõesti homoseksuaalsus või seksuaalelu puudulikkus. Aborti ma ei poolda, seega see nüüd küll lastesaamise vasu ei kaitse, aga mõrva planeerijaks teeb küll. 
Paljud naised ei ole kasvanud suures titelummuses üles ega ole unistanud nukkudest või pampudest kellele siis kogu oma ihu ja hing kinkida. See jälle omakorda ei tähenda, et sellest inimesest (keda me kõik egoistideks kutsume) head ema/isa ei tule. Vb on ta parem kui sina, sest on kaalutletum ja mõtleb rohkem läbi ega tegutse impulsiivselt. Kuid enamik neist saavad lapse siiski juhuse läbi.. nii nagu seda sain mina. La…

Kõik algab kahest triibust pulgal, või ideest pürgida nende triipude poole. Siis algab nagu sõit mägedes, kurvide taha sa ei näe. Väga vähesed on nii targad ja tublid, et mõtlevad aastaid varem ette enne kui töö valivad, et mis saab siis kui rasedaks peaksin jääma, mis saab siis kui lapse saan, mis saab siis kui midagi juhtub. Nii on ka meie peres, kuna ma ka ravi sain oma deprekale, siis polnud ma kindlasti kindel, et millal uus ilmakodanik plaani tuleb.
Nüüd kui ma olen rase ja alustanud seda teekonda, siis olen avastanud nii mõnedki hirmutavad kohad kogu tee vältel. Meie elus põhilisel kohal on raha, kole ja keegi e taha nii öelda, aga ilma rahata ei saa sa kodutu ka olla. Raha on see mille ümber kõik käib ja millest inimesed sõltuvad, kui raha ära võtta osadelt, siis teame kuidas teekond kulgema hakkab. Üldiselt jõuame näljani ja muu jamani. Paljud on makse siin tavainimese rahakoti suhtes kokku löönud ja nii mõnigi teab, et meie seas on neid kel kuu lõpus vaid küünte närimine ne…

Uskumatu! Sellist asja on lausa piinlik tunnistada. Ärgata üles ja paanikasse sattuda? Vb peaks arstile minema ja laskma oma pead kontrollida. Hea, et mõistus siiski lõpuks koju (külla?) tagasi tuli. Ma mõistan, et selline mäluauk on näiteks alkoholi tarbijatel järgmistel hommikutel. Aga minul? Ma isegi ei tarbi alkoholi, jumala rase olen! No kuidas see siis välja nägi? Kuulsin hommikul toimetamist, kolistamist, samas oli veel pime. Keerasin külge ja voodi oli vale, liiga pehme, liiga väike. Enne kui silmad lahti tegin kobasin käega ringi, ma olin voodis üksi.. aga mingi kummaline asi oli mul voodi kõrval. Tundsin kuidas mu keha kattus külma higiga, pea hakkas ringi käima. Ma tegin silmad lahti.. ikka pime. Mu süda puperdas nagu puurilinnul. Panin käe oma kõhule kus keerama hakkas ja sain jälle rabanduse. MIS SEE ON???!!!  Siis tegi laps häält ja ma kukkusin sealt kusagilt alla kus ma olin ja mulle jõudis kohale kus ja kes ma olen. Ma ei mäleta mida ma unes nt nägin, aga kas need või…

Räägime siin kohal minu esimesest lapsest Markusest. Nagu kuldne reegel oli ka tema üllatusbeebi, st, ma ei planeerinud rasedust ja polnud veel lastele mõelnudki, kui ma rasedaks jäin. Kuid kuna ma olin nii kindlustatud (enda arvates) raseduse vastu, siis ei osanud ma seda ka kahtlustada. Kuid etskae, päevad hakkasid ära jääma ja ühel hetkel tuli ikka ennast kokku võtta ja jalad letti laiali lüüa. Sisemise UHga (ultraheliga) kinnitati mulle, et ma olen 11n rase. Mis mina tegin? Minestasin ära, toibusin, panin abordi aja, helistasin mehele, ka tema oli ehmunud, siis rääkisin emale kellele jubedalt idee vanaemaks saada meeldis. Minule ema olemine ei kõlanud isegi mitte hirmutavalt vaid nagu surm! Igastahes sai mees ajateenistusest korraks koju ning kokkuvõttes sai tehtud elu parim otsus, sest enam ei kujuta ette ka teisiti, mõelda ka ei taha nii.  Paraku kummitasid mind pidevad hirmud mingi pambu ees kes nutab, vajab abi- MINU abi, MINU aega, MINU raha, MINU und! Nii ma toitsin paanikat…

Õnneks läks täna laps lasteaeda. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegagi veel sedasi kakelnud kui kunagi vennaga ja lapsena! 

Mina: Pane riidesse!  Poja: Éi pane! Mina: Müts pähe! (kisub ära) Päheee!  Poja: MKM!

M: Ma siis lähen sinuta? P: MKM! M:Paneme mütsi pähe? P:Ei! M:Lähme siis mütsita! P:Külm on emme! M:Pane siis müts pähe! P:Ma ei taha. M:Ei lähe siis õue? P:Lähme küll. M:Lähme siis! P:Külm on seal! M: Paneme siis mütsi palun pähe! (Tõmban talle selle pähe ja hakkan kiirelt võtmetest rääkima) OOOOO me jõuame õue, nüüd avastan mina, et ma ise ei pannud ei salli, kindaid ega mütsi! Ok.. tõmban käed varrukatesse  ja kapuutsi pähe.. tirin tressipluusi lõuani ja vaatan, et ikka rahakott sai kaasa.  M:Kas lähme jala? P:MKM M:Vankriga? P:MKM M:Autoga? P:MKM, rattaga! (minu ratas koos lapse tooliga) M:Rattaga ei saa, külm on väljas.  P:Ma tahan rattaga.  M: Mh, lähme vaatame siis kuuri. (jalutame kuuri, ma kõnnin rattani ja tema jääb poolel teel seisma. Mina viin ratta välja ja lähen vaat…

http://perejakodu.ohtuleht.ee/763051/vihkame-vaikseid-lapsi-ja-veelgi-enam-nende-vanemaid-kes-neid-koikjale-kaasa-tassivad

Eks natuke jää minulegi silma olukorrad kus tõesti mõni lapsevanem peaks end kokku võtma ja mõistusega asja võtma. Nt spaades või kohtades kuhu minnakse lõõgastuma, samuti väli üritustel, teatrites, kinosaalides. Mõned kohad on reaalselt selleks, et nautida kogu üritust oma makstud raha eest ja siis leidub sealgi mõni ema kes on kaasa toonud kolm last ning ei saa ise ega lase ka teistel elu nautida. Muidugi raskeks muudab need olukorrad ka VABAKASVATUS, sest lapsed teevadki mis pähe tuleb või mida nad vaid ise teha tahavad, lapsevanem küll, hüüab tagant järgi, et ära tee ja siis kehitab vabandava naeratusega õlgu justkui öeldes: no kõigest laps ju. Siis tahaks ma karjuda ja seda vanemat raputada, nii see ei ole, sest nii mõnigi jätab lapse koju. Pealegi ei suudagi sa kolme last kel vabakasvatus, lihtsalt ohjes hoida. Kuid kohvikud, mänguväljakud, ühistransport, p…