Kas sünnituseelne ärevus või depressioon

Kuna ma eelmise lapsega olin sügavas sünnitusjärgses depressioonis ja väga pikalt võttis aega, et sellest välja tulla, siis oli mul ka uue lapse suhtes hirm, et see võib korduda. 

Nüüd olen ma tajunud ärevushoogusi ja segaseid tundeid, kahetsust rõõmuga segamini. Lained mis mind vahel enda alla matavad on nii rõõmu, hirmu kui kurbuse omad ja ma ei tea kas kivi alla peitu pugeda või kivi otsa ronida ja karjuda, et olen sellest üle. Samas need kes seda tunnet/haigust kogenud varem pole ei mõista ka millest ma räägin. Ütleks mulle turtsakalt, et saa oma eluga hakkama ja ära hala.. siis läheb sõbranna juurde ja halab ise, et see roosa kleidike oli juba ära ostetud. Minu mure on hoopis realistlikum ja vajab lähenemist asjatundjate poolt. Paljudel juhtudel võib isehakanud hingetohter (st mõni sõber, ema, sugulane), hoopis anda nii vale nõu või tekitada inimeses tunde, et ta ongi kõik välja teeninud, loll ja mõtlematu. Tegelikkuses see nii ei ole. Õige ravi paneb sind nautima iga hetke elatud päevast nii, et sa ei pane tähelegi, et kuhu kõik hallid pilved su pea kohalt kadusid. 
Kuna ma nüüd juba kolmandat kuud rase olen ja hinge kinni hoides ootan, mis tuleb ja saab, siis olen vast ärevuse ise endale kaela kiskunud. Samuti mängib ka teiste suhtumine selle ärevuse osas rolli. Mõni on õnnelik, teine segaduses kolmas pettunud. Miskipärast lasen ma hetkel kõigel endale mõjuda ja elan oma elu ise raskemaks.


Kuhu ma aga jõuda tahan on see, et tegelikult hoian ma oma psühhiaatriga ühendust. Lähen ka visiidile, nii saan ma hingerahu tagasi kui öeldakse, et ka rasedale on olemas rohud, mida ta võtta võib, isegi kui mul neid vaja ei lähe (ja jah ma tean, et MINA KÜLL EI VÕTAKS RASEDANA ROHTUSI, SEE MÕJUB JU LOOTELE jnejnejne), kuid parem rahulik ema nii kõhubeebile kui pisipoisile kodus, mitte närvihaige kes karjub ja kahtleb kõiges ja kõigis. Samas pole välistatud  ju võimalus, et rahu pakubki teadmine, et äärmuslikus olukorras siiski on mingi päästerõngas millest haarata, mitte, et oledki keset tormi omapäi. 
Miks sellist juttu kirjutav naine üleüldse last planeeris? Sest tegelikult polegi mul midagi viga ja ravid olid juba pikemat aega läbi, seega uskusin, et nüüd läheb kindlasti paremini ja laps on ju mõlema poolt ka planeeritud. Paraku siiski kimbutab ärevus ja sinna ei saa ma midagi teha.. lihtsalt on, aga läheb üle ja sünnib sama tore ja vahva põnn nagu seda on meie Markus.  
Aga naguinii inimesed ise otsustavad kuidas nüüd minu postitusse suhtuda, et lasku tulla. Mina kirjutan seda eesmärgil siiski hoida teemas see, et ABI otsimine on ÜLIOLULINE, sest mida kaugemale sa sellel minna lased, seda tõenäolisemalt lõpetad sa kas ise nööri otsas või laps vigastatuna kas siis füüsiliselt või vaimselt, kui mitte midagi hullemat! Abi on võimalik saada ja alla anda ei tohi, sellest mustast august saame me vaid ise välja ronida!
Panen teile ka võrdluse ajast mil olin depressioonis ja ajast kui sain ravi.

Natuke vanu postitusi mis viivad minu endise depressiooniga kurssi.

http://kristelkybarsepp.blogspot.com.ee/2014/09/siis-kui-narvid-vastu-ei-pea.html

http://kristelkybarsepp.blogspot.com.ee/2014/10/avameelselt.html

http://kristelkybarsepp.blogspot.com.ee/2015/06/miks-ma-uldse-psuhhiaatri-ja.html

http://kristelkybarsepp.blogspot.com.ee/2015/03/otseulekanne-minu-vaimsest-seisust.html

http://kristelkybarsepp.blogspot.com.ee/2015/08/ma-ei-andesta-seda-endale-kunagi-arge.html



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?