Depressioon pole vaikimise teema ja sina kommentaator võid olla selle järgmine ohver!!!!

Nagu ikka.. keegi leiab, et ma peaks vait olema, aga ma EI ole, sest paljud vajavad ABI. Ja miks? Sest neid ümbritsevad sellised lollid nagu see kes arvab, et ma peaks vaikima ja häbenema, et depressiooni all kannatasin! Ma pole alkohoolik.. ma ei tekitanud seda endale ise! Mul pole midagi häbeneda... kui vaid tegusi mida haiguse ajal tegin, aga mitte seda, et seda põdesin. Ma ei palunud seda poest leiva ja saiaga kaasa ega otsinud mõne haigla nurgast seda haigust endale kallale.
Paljud emad kes selle all kannatavad teevad kohutavaid tegusid, nt karjuvad laste, mehe, sõprade ja lähedaste peale. Mõni lööb, mõni on sulgunud oma koju kattes iga ava millest valgust tuleb kaardina või mõne linaga. Ma ei taha, et te selle all kannatate, et teile öeldaks, et häbenege ja, et oletegi sellised! Te ei ole, aga vajate abi ja seda pakuvad asjatundjad. Mina püüangi teid sinna suunata! Oma kogemustest pajatades loodan ma, et keegi tunneb end minu loos ära ja otsib abi, kirjutab mõnele arstile või paneb aja kirja enne kui mõni beebi jälle metsa alla jäetakse või läti ja leedu beebikastid aina täituvad. Ma tahan olla mõistuse hääl, et sellest jubedast haigusest, mis halvab nii keha kui vaimu, saaks võitu veel inimesi. Ärge seiske keset musta auku.. otsige teed, seistes vaid vajute märkamatult sügavamale.
Kallid lähedased kes te seda loete. Teie laps, naine, mees, laps, sõber, sõbranna, tuttav, töökaaslane võivad olla selle lolluse ohvrid ja kui seda märgata ei aidata, siis nii mõnigi ei oska abi otsida. Selle haiguse tunnet on raske seletada, aga sa arvadki, et oled halvim ja väärtusetuim inimene ning kõik tahavad sulle vaid halba ja rikuvad su elu. Sa peletad eemale kõik, sest oled kahtlustav ja süüdistav, räägid vaid tumedates toonides ega näe midagi ilusat. Ja seepärast ma püüangi oma väikse ja mõttetu blogiga siis suures rahvamassis karjuda, et ehk keegi märkab!
Palun märgake.. aidake, mehed kel naised on imelikud.. see ei pea olema peale sünnitust. Depressioon ei ründa vaid rasedaid ega emasid.. see haakub ka laste, meeste ja tavaliste naiste külge. Seepärast ongi vaja, et keegi märkaks ja ei hakkaks sulle näpuga näitama ja kraaksuma vaid vaikselt suunama. Raske on seletada, aga seletamata ka jätta ei saa!
MÄRGAKE!

Kommentaarid

  1. Amen lihtsalt. Mul algas depressioon juba õige noorelt, diagnoositi kui olin 17, aga arvan, et alguse sai juba varem. "Terveks" rohtude abil sain nii umbes poole aastaga, aga siis ma veel ei teadnud, et päriselt sellest lahti ei saagi. Ja inimesed ei saa aru, et see ei ole mingi moe- ega uue aja haigus, vaid tegelikult väga tõsine asi. On vähe päevi, kus ma mitte ühtegi sümptomit ei tähelda ja kuigi ma ei kannata otseselt selle all hetkel ja igapäevaseid elutegevusi ei takista (üldiselt, on paremaid ja halvemaid päevi), mõjutab see mind ilmselt kogu elu. Kogu see enesesüüdistuslik mõtteviis, enesehaletsus ja muu jääb, võib-olla väheneb mõnel eluperioodil, aga jääb. Ja see on haigus, millest peaks kohe kindlasti rohkem rääkima ja teavitustööd tegema, seega aitäh, et seda teed! :) Jään su blogi jälgima.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?