2 aastat sünnitusjärgset depressiooni, valu, hirmu ja uus beebi

Võitlesin oma depressiooniga 2 aastat. Nüüd olen ravist loobunud ja ootan teist last. Hirm on alati hinges, aga sellest tuleb nüüd üle olla.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et minu ümber on tuhandeid.. mitte vaid mõni ega sada vaid kümneid kordi rohkem neid, kes vajavad samuti abi. Paljud ei julge seda küsida, teistel ei lasta või nad ise ei taha tunnistada, et nad pole nemad ise. Nüüd olen suundunud teiste aitamisele, sest tean, et olen käinud sellises augus kust välja ronida üksi on pea võimatu.. paraku paljud sinna üksi jäetakse.

Markusega (esimese pojaga kellega mul sünnitusjärgne depressioon tekkis) on usaldussuhe tagasi. Seda võita polnud kerge, aga selle puudumine oli tõestus sellest, et kindlasti polnud ma haiguse ajal ema, olin vare, oma elu igatseb naine, segaduses ja kadunud maailma, kus puuduvad uksed ja aknad. Markus on samas tänu minu külmale ja tundetule haigusele väga iseseisvaks lapseks kasvanud ja oma südames ma loodan, et pigem muudab see teda tugevamaks, mitte ei avaldu tulevikus puudujääkide tagaajamises ja igatsemises, sest hinge on jäänud haav kohale kus oleks pidanud olema armastava ja toetava ema meenutuskoht.
Hetkel olen ma ennast kokku võtnud, jalad alla ajanud, selga sirutanud ja ennast mudast puhtaks pühkinud. Tõenäoliselt minu süümepiinad nii mehe kui lapse ees avalduvad elu lõpuni, püüdes neile mõistev ja hea ema ning naine olla, mida ma kindlasti esimene poolteist aastat ei olnud. Süütundest ei saa keegi vabaks, aga me saame anda lubaduse, et teeme kõik selle nimel, et selline asi ei korduks ja kui kordub, siis püüame kohe abi otsida ja ennast pidevalt analüüsida.
Teise lapse planeerimine oli valulik teema.. ma teadsin, et soovin Markusele õde/venda, aga kartsin, et põrun samas punktis. Aga armastus oma esimese lapse vastu oli nii suur, et ma teadsin, et ei saa jätta teda siia üksi. Ta vajab lähedast inimest kes on nii tules kui vees temaga ja see on alati veresugulane, ning lähim on pereliige. Kuna mul ka endal on vend, siis ei suudaks ma ette kujutada, et ma oma lapselt sellise õnne ära võtan. Kindlasti mitte, sest kui keegi ei aita, siis tema ikka aitab, kui ema ja isa pole sellel hetkel need kellega arutada, siis tema ikka on. Kui ma vajan põgenemist, siis ma helistan vennale ja tean, et olen parimas seltskonnas kus on nii soojus, turvalisus kui ka vabadus.
Nüüd ootan ma teist beebit ja kuigi ma sugu ei tea, siis ma armastan seda pisikest inimest oma kõhus nii palju juba, et see toob pisarad silma. Ma valmistan end mõtetes ette juba magamata ööde ja halbade võimalustega, mis juhtuda võivad, et need mu jalgu hiljem alt ei tõmbaks. Pea on üks paras prügikast ja kui mõtteid ei sorteeri, siis hakkab ikka prügi seal vahel segama.. eriti minul- emotsionaalne ja veidi ebakindel naine nagu ma olen, hinges peituva arguse ja halli hiire kehastus.
Minu hetkene prioriteet on luua pere kus on palju mõistmist, armastust ja tarkust, teadmist, et ma kasvatan tuleviku jaoks 2 noort inimest kes kunagi oma teed käima hakkavad. Tean, et soovin nende teele kaasa anda kõik selle, mida ellu jäämiseks vaja on. Ma ei kasvata lihtsat last, et mul kergem oleks ja kogu see tarkus on saadud läbi depressiooni. Seega miski halb on alati millegi jaoks hea! Nii see on.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?