Sina, mina ja maailm

Täna sai siis minust ametlikult rase naine. St, et sain lõpuks paberid ka täidetud selle kohta ja oma rasedakaardi kätte. Lahe! Kõht kasvab, beebi on asjalik ja ma tunnen juba esimesi liblikaliigutusi ja täna sai kuulatud ka imeinimese südant. Kuigi oli oodatust varem, siis oli mul tivoli külastuse pärast hirm, et vb tegin ma talle liiga. AGA ei.. arst arvas, et südant küll ei kuule veel, aga minu vapper mallikas tuksus tugevalt meile kõlarist. Arst pidi vaid sonari mu kõhule asetama ja juba kuulis. Mõistate? Ta ei pidanud seda kõhul isegi libistama. :D Ma olen nii uhke meie mallika üle, et süda lööb kohe kiiremini. Minu väike tilluke ime. Tean, et ei ole hetkekski üksi ja alati kannan ma kedagi koos endaga kaasas. Söömisega on mul jama. Ma olen kehv toituja, sest meeleldi asendaks ma kõik toidukorrad kas puuviljade või mahladega ja oh ja ah.. kustkohast küll see kaalutõus tuleb??? No aga ma ohjan ennast. Tööl panin ka ennast toidu nimekirja ja kuigi seal valmistatakse suurepärast to

Nagu ikka.. keegi leiab, et ma peaks vait olema, aga ma EI ole, sest paljud vajavad ABI. Ja miks? Sest neid ümbritsevad sellised lollid nagu see kes arvab, et ma peaks vaikima ja häbenema, et depressiooni all kannatasin! Ma pole alkohoolik.. ma ei tekitanud seda endale ise! Mul pole midagi häbeneda... kui vaid tegusi mida haiguse ajal tegin, aga mitte seda, et seda põdesin. Ma ei palunud seda poest leiva ja saiaga kaasa ega otsinud mõne haigla nurgast seda haigust endale kallale. Paljud emad kes selle all kannatavad teevad kohutavaid tegusid, nt karjuvad laste, mehe, sõprade ja lähedaste peale. Mõni lööb, mõni on sulgunud oma koju kattes iga ava millest valgust tuleb kaardina või mõne linaga. Ma ei taha, et te selle all kannatate, et teile öeldaks, et häbenege ja, et oletegi sellised! Te ei ole, aga vajate abi ja seda pakuvad asjatundjad. Mina püüangi teid sinna suunata! Oma kogemustest pajatades loodan ma, et keegi tunneb end minu loos ära ja otsib abi, kirjutab mõnele arstile või

Võitlesin oma depressiooniga 2 aastat. Nüüd olen ravist loobunud ja ootan teist last. Hirm on alati hinges, aga sellest tuleb nüüd üle olla. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et minu ümber on tuhandeid.. mitte vaid mõni ega sada vaid kümneid kordi rohkem neid, kes vajavad samuti abi. Paljud ei julge seda küsida, teistel ei lasta või nad ise ei taha tunnistada, et nad pole nemad ise. Nüüd olen suundunud teiste aitamisele, sest tean, et olen käinud sellises augus kust välja ronida üksi on pea võimatu.. paraku paljud sinna üksi jäetakse. Markusega (esimese pojaga kellega mul sünnitusjärgne depressioon tekkis) on usaldussuhe tagasi. Seda võita polnud kerge, aga selle puudumine oli tõestus sellest, et kindlasti polnud ma haiguse ajal ema, olin vare, oma elu igatseb naine, segaduses ja kadunud maailma, kus puuduvad uksed ja aknad. Markus on samas tänu minu külmale ja tundetule haigusele väga iseseisvaks lapseks kasvanud ja oma südames ma loodan, et pigem muudab see teda tuge

Kuna ma eelmise lapsega olin sügavas sünnitusjärgses depressioonis ja väga pikalt võttis aega, et sellest välja tulla, siis oli mul ka uue lapse suhtes hirm, et see võib korduda.  Nüüd olen ma tajunud ärevushoogusi ja segaseid tundeid, kahetsust rõõmuga segamini. Lained mis mind vahel enda alla matavad on nii rõõmu, hirmu kui kurbuse omad ja ma ei tea kas kivi alla peitu pugeda või kivi otsa ronida ja karjuda, et olen sellest üle. Samas need kes seda tunnet/haigust kogenud varem pole ei mõista ka millest ma räägin. Ütleks mulle turtsakalt, et saa oma eluga hakkama ja ära hala.. siis läheb sõbranna juurde ja halab ise, et see roosa kleidike oli juba ära ostetud. Minu mure on hoopis realistlikum ja vajab lähenemist asjatundjate poolt. Paljudel juhtudel võib isehakanud hingetohter (st mõni sõber, ema, sugulane), hoopis anda nii vale nõu või tekitada inimeses tunde, et ta ongi kõik välja teeninud, loll ja mõtlematu. Tegelikkuses see nii ei ole. Õige ravi paneb sind nautima iga hetke