Kaldun füüsilise karistuse/lähenemise poole lapse osas

Alles ma lõpetasin postituse teemal kuidas last kasvatada ja juba täna saan ma kirjutada füüsilisest ihunuhtlusest ja selle tõhususest. Masendav eksole, sest tegelikult oleks vaja ju selle lause pealegi juba lastekaitse kaela saata ning laps armastuseta majakese poole teele panna, et ta seal kõikide tuhmunud silmadega laste keskel oma kodu ootaks nagu kutsikad varjupaikades.

Täna sai mu laps esimese laksu vastu tagumikku. See küll tõmbas tema tähelepanu korra oma hullu panemiselt minu peale, aga siis pahvatas ta laginaga naerma ja hüüdis: palu veel, palu veel (ehk: palun veel, palun veel). See tundus mulle nagu litakas mööda vahtimist. Muidugi ei löönud ma teda nii, et seda saaks löömiseks nimetada, aga matsu andsin ikka, sellise pehme matsu ja uus asi ikka ju tirib pilku. Seega pidasin hästi oma reeglitest kasvatuse osas kinni ja juhtisin ju tema tähelepanu muule asjale. Tema pidas seda mänguks, mina karistuseks, aga lõppkokkuvõttes naersime me mõlemad, üks uuest mängust ja teine oma lollusest.
No tutistada on ta ikka mul saanud, kahjuks ei saa ma jälle teiste juttudele kaasa elada, et laps karjub käes, pigem on minu tutistamine leebem kui mõne ema patsi punumine, aga ma olen sõnadega talle selgeks teinud, et ma mõtlen seda juuste õrna sikutust siiski karistuse all. seega see liigutus temale toob teadvusesse selle, et emme on viimase piirini aetud ja ta ei julge ka üksi teise tuppa rahunema minna kui keeristorm teist tuba vallutaks.
Meil on üldse peres palju füüsilisi signaali andmisi. Nt kallistamine, musitamine, selga silitan helluse hetkel, no ja muidu meeldib talle ka pai tegemise ajal hell juuste sakutamine- õnneks ta eristab hea ja halva, küll ei tea ma, mis moel, aga seda ta teeb. No ja kui tal tekib hirm siis taganeb ta tavalise lapse kombel minu jalgade vastu ja mina pean tema käe selga silitama, et ta mõistaks, et pole ohtu. Väga paljudel juhtudel saame me sõnadeta ka läbi nii, et mõlemad saavad aru, mida teine öelda püüab.
No käest sakutan ma ka teda kui käsi jälle pahandust teeb, sest Markus ju ei tee.. vahel teeb käsi pahasi asju kui ta ülemeelikuks läheb ja peale keelamist veel vihaseks muutub.

Mida ta siis teeb, et ma vihastan? Nt kui ma ütlen, et emme praegu raamatut lugeda ei saa sest ta teeb süüa või räägib telefoniga (ps, telefoniga räägin ma harva, sest tavaliselt ma isegi ei tea kus see asetseb), siis ta hakkab karjuma ja kui ma püüan teda maha rahustada, siis ta viskab raamatu suvalises suunas, tormab sellele järgi, astub peale ja tirib ta katki. Siis võin ma nagu tummale seletada, et nii ei tehta ja tähelepanu kõrvale tõmmata ongi võimatu kui ma seda füüsiliselt ei tee. Muide, vahel mõjub ka pai! ;) nt silitad lapse pead ja seletad, siis mõjub ka see, teine kord on tal ikka seda juuksetutti vaja, et ta teaks, et kui ta alla ei anna, siis me kakleme temaga juba nurgas.

Vahel on raamatu asemel mõni taldrik või klaas kui ta nõude pesu ajal vihastab, vahel lillepott, vahel tahvelarvuti kui multikas kokku jookseb enne uinumist, vahel telefon millele ta pilti ette ei saa kui ta selle voodi alt avastab. Vahel tapeet. Aga õnneks vihastab ta nädalas korra, vahel veel vähem, seega enamus füüsilisest suhtlusest on siiski hellitamine. Aga oma taktikat julgen ma teistelegi soovitada, kes siiski teab kus on piir sakutamise ja juuste jõhkra rebimise vahel. Ja pepu laks ei tohi olla kunagi valus... pigem ootamatu ja hell. Tegelikult on parem kui oskamatud inimesed siiski püüaks sõnadega asju selgeks teha, sest Emily lugu peaks olema paras õppetund, et inimesed ei mõista oma tegude tagajärgi üldse. Seega proovi füüsiliselt tähelepanu tõmmata paiga või kallistusega. Ka see toimib enamikel juhtudest ja tavaliselt on siiski ohutum kui oma jõu alahindamine või see, et sa ei suuda oma emotsioone vaos hoida ja elad oma hetke viha lapse pea, tagumiku või muu kehaosa peal välja.
Kiita, laita, vihata, armastada, hoolida, hüljata, karjuda, vaikida, kõik on meie vabadus, mitte aga kedagi lüüa või alandada. Lapsel on peas kogumik, iga tegu jäädvustub sinna kas hea või halva mälestusena. See lugu mille sina tema lapsepõlve kirjutad tuleneb vaid sinust endast, hooli rohkem lapsest ja neela vahelduseks enda emotsioonitulv alla. ;)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?