Sina, mina ja maailm

Alles ma lõpetasin postituse teemal kuidas last kasvatada ja juba täna saan ma kirjutada füüsilisest ihunuhtlusest ja selle tõhususest. Masendav eksole, sest tegelikult oleks vaja ju selle lause pealegi juba lastekaitse kaela saata ning laps armastuseta majakese poole teele panna, et ta seal kõikide tuhmunud silmadega laste keskel oma kodu ootaks nagu kutsikad varjupaikades. Täna sai mu laps esimese laksu vastu tagumikku. See küll tõmbas tema tähelepanu korra oma hullu panemiselt minu peale, aga siis pahvatas ta laginaga naerma ja hüüdis: palu veel, palu veel (ehk: palun veel, palun veel). See tundus mulle nagu litakas mööda vahtimist. Muidugi ei löönud ma teda nii, et seda saaks löömiseks nimetada, aga matsu andsin ikka, sellise pehme matsu ja uus asi ikka ju tirib pilku. Seega pidasin hästi oma reeglitest kasvatuse osas kinni ja juhtisin ju tema tähelepanu muule asjale. Tema pidas seda mänguks, mina karistuseks, aga lõppkokkuvõttes naersime me mõlemad, üks uuest mängust ja te

Esimene viga on see, et sa arvad, et kasvatad last. Isegi oma lille ei kasvata sina vaid see kasvab ise. Ning ma ei noki nüüd selle kallal, et kastad ja kasvab vms, ei sa ei kasvata teda ka vaimses mõttes. Iga inimene sünnib omamoodi iseloomuga ja nurgaga mille alt tema maailma vaatab. See lase mis toimis vb su emal sinu peal või sul esimese lapse peal võib hoopis vastupidise mõju avaldada hetkeolukorras teise lapse peal. Minu suurim viga on oskamatus karistamise osas. Tean, et endale tuleb kindlaks jääda ja naljad, et "ära söö jah, ei sa ei tohtinud ju süüa" ise kõrval naerdes on ilmselgelt lapse eksitamine keelamise osas. Mismoodi ta hiljem meil aru peaks saama kas sa keelad naljaga või naljata.  Mina ei oska karistada nii, et häält ei tõsta, sest aju annab kohe signaali, et ta ju ei kuula, sa pead karjuma. No ja siis on see juba talle tavaline, et emme räägib tavalisest kõrgema noodiga. Seega ma kaevasin augu ja hüppasin sinna lausa peakat. Muidugi on osav asi lapse üm

Igas aastaajas peab olema 1 hobi. Midagi, mis paneb sind aastaaega armastama ja kuna ma kunagi talve ei sallinud, siis nüüd ootan ma lumist talve rohkem kui suve. Miks? Sest ma sõidan lumelauda, ma oman lumelauda ja ma armastan lund ja lauda ning kiirust. Mida krõbedam külm seda parem on lumi ja kui korra sula juba võimust võtab, siis rikub see kõik nõlvad ära.. igal pool on jäised kamarad sees ja ikka ning jälle kriibib see lauda, kriimustused võtavad maha hoogu ja ilma hoota ei õpi sa uusi trikke ning kui midagi õppida ei saa, siis on jube õnnetu olla. Pealegi lauda taastada on suht mõttetu. Kivilihvi alla ja nii see põhi aina õhemaks kulub. Samas on see ka kallim lõbu kui puhastus ja sulatus, pealegi vähem tõhus ka kuna vanad jutid nagu augud asfalditeski peale taastamist mingil hetkel taas järgi annavad ja ikka tee ära rikuvad. Kuid jaa.. kes lauda pole sõitnud, sülitagu hirmule, et kaks jalga ühel laual koos on, see on palju turvalisem ja vahvam kui kaks jalga eraldi liistudel

Hetkel on mu pea nii pulki täis, et ma ise ka enam täpselt aru ei saa mida ma teen või tahan. Isegi oma lemmiku tegevuse [kirjutamise] jaoks leian ma aina vähem aega. Hetkel tegelen ma oma kaalulangetamisega täiel rinnal ja võin uhkusega öelda, et tulemusi on nii näha kui kuulda. Eesmärk on siis suvel ennest mitte häbeneda. Pere osas on meil kõik parem kui varem ja aina paremaks ehk läheb. Hetkel on meil mehega läbirääkimised pere suurendamise osas ja kuigi ühele perelisale ta vastu ei ole, siis teisele jälle on. Muide kas teate kui raske on kirjutada kui kõik mida trükid tuleb hoolega läbi mõelda ja oma impulssiivne pool tuleb alla suruda sest nii mõnigi öeldud sõna võib tekitada valearusaama või konflikti, mida ma tõesti ei vaja, eriti hetkel kodus haiguslehel istudes. Pere lisa all pean ma silmas nii kodulooma kui last... seega mõtted jooksid teil väga õiget radapidi. Koduloomana tahan juurde võtta ühte kasslast ja lapse osas pole ma veel päris selgusele jõudnud, et keda, millal

Meil oli mehega 2 kuud pausi. Ma ei saaks öelda, et kõigi soovituste kohaselt see head teeb, aga eks selle juures ole nii häid kui halbu asju. Minu ebaõnneks olid need 2 kuud ka laps issiga. Seega olin ma lahus mitte üksnes oma mehest vaid ka lapsest. Vinguviialulitele kes ise sellist puhkust igatsevad võin öelda, et lõuad kinni, sest mina ei peagi tundma nii nagu tunnevad need kes on pidevatest kodutöödest kurnatud, kel on raske loomuga lapsed või hoopis kõrini ära tüütav mees. Igal juhul. .. olen ka vareasemal ajal juba sellel samal teemal kirjutanud, kuid m atunnen, et see pole minule. Kuigi taaskohtumine on alati soe ja võimlas, siis lahusolek ei ole sugugi nii meeldiv. Minu viimased ööd oli mul ainult läbi nutetud pa di ja lapse kaisukad kes mulle lohutust tõid. Küll ma püüdsin teha trenni või olla kauem tööl, kõisin töökaaslase (sõbranna) pool ja veetsin igalpool mujal aega, sest puutumata jäänud mänguasjade kast oli ainult üks suur kastitäis pisararaebijaid. Ma igatsesin oma l