Miks teha laps mehele kes last ei taha?????

Ma ei hakka rääkima oma noorusest, sest paljud arvavad, et ma pole veel elu näinud. Eks ma vb pole ka, aga olen oma isa kõrval üles kasvanud ja tean mida tähendab isaarmastus ja kui väga on seda ühel väikesel lapsel vaja! Ma näen isaarmastust oma mehe pealt ning minus tekib arusaamatusest viha, sest paljud lapsed kannatavad naiste lolluse pärast.
Tegelikult on kole ju hukka mõista emasi kes peavad üksi lapsi kasvatama, aga vahel ajab nende hala mul kopsu üle maksa. Kuidas on võimalik, et mehed on nii üdini pahad? NO MISMOOOOOODI ainult teie nii ideaalsed olete? Mõelda vaid.. pingutate nii, et pea käib ringi ja aega pole, sest vaja ju lapsele talvesaapad osta ja see kuradi tohlakas ei maksa alimente. Kuidas sa sellise tohlakaga üleüldse lapse tegid? Nt mina kui teada sain, et rase olen, siis esimene kelle õlga ma vajasin oli mu enda elukaaslane. Jah ta teenis aega, aga olime juba 4 aastat koos olnud ja ma olin täiesti kindel, et temast saab suurepärane isa. Peale selle oli tema see kes kinnitas, et me saame hakkama ja rääkis lapsest kui müstilisest olendist kes toob vaid õnne ja rõõmu. Mu laps on siiamaani issi poja ja jumal hoidku selle eest kui mehel kord kruvid logisema hakkavad ja ta otsustab lapseta asjad pakkida ja lahkuda. See on mõeldamatu ja mitte minu vaid tema enda poolt. Vb kunagine silmarõõm hakkab susima, aga see armastus, mis on tema ja poja vahel on terasest. Täiesti võimalik, et see oskus oma last nii sügavalt armastada on pärit sellest, et ta ise isata kasvas, aga tema isaga on ka sellised lood, et kuigi ta on juba oma parimad aastad ära elanud ei mõista ta ikka veel täiskasvanuks hakata. Ikka on suu pudelil ja mõtted naiste jalge vahel. Seega ... ma ei oska kommenteerida. Kuulsin, et kunagi oli ta täitsa okei mees, aga selline muutumine tundub nii ebanormaalne.
Mina ei saa kurta, jah, kasvasin lapsepõlves vitsaga üles, aga ette ei heida. Vahest oli liiga kerge käsi isal karistama, aga ma olen tänu oma ema ja isa kasvatusele just nimelt selline naine nagu olen praegu, selline ema nagu olen hetkel ja nimelt selline inimene nagu ma olen, tõstes sel kohal nina püsti ja öeldes... tehke järgi! Ma polnud peohunt teismelisena ega veetnud pohmelli´põdedes nädalavahetusi. Ma olin kodus antud kellaajaks, et mu vanemad ei muretseks ja kuigi ma ikka käske ja keelde eirasin, vahel poppi tegin või välja hiilisin, siis säilis mul kaine mõistus ja ma teadvustasin mida ma teen ja miks ma seda teen. Just nimel tänu oma vanemate usaldusele ja eeskujule. Nii olen ma osanud ka oma suhet hinnata, sest ma tean kui tähtis oli mulle minu isa. Nagu minu kalju kelle taha varjuda kui ma kartsin või süle kuhu ronida kui mure oli. Kunagi ei saatnud ta mind pikalt või ei jätnud mind kaitsmata. Ja kuna ma nii enesekindel olin ja teadsin mil ma olen eksinud ning mil mitte, siis võisin ma põlvede värinata ta nt kooli ennast kaitsma kutsuda. Uhke mina kes võib öelda, et minu isa on minu kangelane ja tegija. Seda sama soovin ma oma lapsele ja ka kõigile teistele, seega on naistest väga isetu mõelda, et Mina tahan last.. vaadaku ise mees mis edasi teeb. Kuidas sa siis üldse imestad, et mees lahkub? Sellist drastilist muudatust ei saa sa oma kaaslasele peale suruda. Väita, et see on sinu keha ja tema ei otsusta kas laps jääb või ei, aga sina otsustad, et kui sünnitad, siis tema plekib sinu tehtud otsuse kinni! No miks? Ja siis seda näeb kõrvalt laps ja mida tal sellest õppida on? Isekust!
Mehed on seni süütud laste osas kuni see on suhte tagajärjel juhtunud aps, aga kui asi on üheöösuhtes, siis anna andeks härrasmees, aga siis on juba ona asi kuhu sa oma "kalli vara" torkad! Paras! Nüüd maksa ja siis tead, et igale poole pole vaja paugutada. ;)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?