Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2015 postitused

Aasta kauneim kuu

Detsember on ja jääb ilusaimaks kuuks aastas. Kuigi lund ei ole ja see morjendab meid, siiski on kõik majad kaunilt ehitud ja inimeste südamates soojus. Kuidagi puhas ja hea on olla ka tööl kus on küll murdudes rahvast, kuid on ka imelisi ja toredaid inimesi kes ka jõulude ja aasta vahetusel tööl veetvate inimeste südameisse rõõmu toovad kinkides meile hea sõna või lahke naeratuse. Nii ei igatse me vaid kodu ja lähedasi, vaid suudame ka vastu kinkida parima.
Saabumas on 31-ne ja värvidega küllastatud kesköine taevas. Rõõmuhõisked ja soovid. Kaunis aeg, mida veeta oma kallite inimestega. Iga aasta on see vaid korra, nii nagu see päev on ka homme.
Kuidas mina valmistun? No arvatavasti veedan ma selle üksi, magades teki all, et järgmiseks päevaks välja puhanud olla ja kinkida naeratusi, mida ei hinnata vaid nõutakse, sest nii peab olema ja iga klient teab seda. Kuid naeratada pole raske. Loodan, et uus aast on parem, inimesed sõbralikumad ja mõistvamad. Et ma ise suudaks olla veel tubli…

Oma firma

Kujutis
No väikeettevõtlust olen ma õppinud ja äriplaani olen ka juba korra koostanud. Iseenesest pole ju midagi rasket kui kõik õpitav on selge. Ainuke asi mis pole kusagilt õpitav on idee ja oma omaduste võrdlemine. Sa ei saa ideed ja sobivust õpikust. Mina leidsin oma kutsumuse ja tean mida ma soovin. Seega loodan, et minust saab ka peatselt äriinimene.
Ma ei saa rääkida oma kuldsest ja hiilgavast ideest, aga selle sünnist küll. Istusin ma instruktorina oma postil ja olin valmis iga hetk vette hüpet sooritama kui üks vanem ja soliidsem meesterahvas taas allveelaeva meil mängis. Kes minuga koos töötavad, teavad, kellest ma räägin, sest härra on oma vanuse ja lemmik spordi tõttu meie suurim hirm. Iga kord kui ta elava ja tervena veest lahkub, siis mina hingan küll kergendatult ja naeratan talle oma soojemat ja armastavamat naeratust. Samal hetkel kui oli saabunud see allveelaeva hommik, siis tärkaski minu peas idee. Ma teadsin, et see on see mida ma soovin ja selle teostamiseks hakkan ma ko…

vahel tähendab oma nõrkuse näitamine sinu tugevust

Kujutis
Pidevas valehäbis elamine seab meile nii palju piire. Küll me häbeneme valu, siis kurbust, pisaraid, rõõmu. Me peidame sõnu ja muudame endid selleks kes me pole.

Maanus on seisukohal, et kui mina sõidan autoga, siis vaatan ise kas rattad seisavad all ja mootor töötab. Ja olgu.. olen ise süüdi, sest olen püüdnud paista võimekam kui ma seda reaalsuses olen.  Jah, ratta vahetusega saan muidugi hakkama ja kulumist märkan ka, aga siis kui see juba tõesti silmaga kaugeltki näha on. Ma saan hakkama õli vahetuse ja aknapesuvedelikuga. Ma jagan ära matsu kui šarniirid hakkavad läbi minema ja tean, et minu auto sild on paigast ära. Aga ma ei oska nende vigadega mitte midagi peale hakata. Ei oska ma hinnata olukorda, et kas saaks ise korda või peaks töö kotta viima. Igal juhul vaaddataks mind krimpsus näoga. Kuid ma tunnistan, ma olen naine, ma ootan oma mehelt, et selline vidinavärk on ikka tema rida. Las mina kaunistan kodu ja koristan autol salongi. Ise ta on ju näinud, et mul ei jää miski t…

Miks teha laps mehele kes last ei taha?????

Kujutis
Ma ei hakka rääkima oma noorusest, sest paljud arvavad, et ma pole veel elu näinud. Eks ma vb pole ka, aga olen oma isa kõrval üles kasvanud ja tean mida tähendab isaarmastus ja kui väga on seda ühel väikesel lapsel vaja! Ma näen isaarmastust oma mehe pealt ning minus tekib arusaamatusest viha, sest paljud lapsed kannatavad naiste lolluse pärast. Tegelikult on kole ju hukka mõista emasi kes peavad üksi lapsi kasvatama, aga vahel ajab nende hala mul kopsu üle maksa. Kuidas on võimalik, et mehed on nii üdini pahad? NO MISMOOOOOODI ainult teie nii ideaalsed olete? Mõelda vaid.. pingutate nii, et pea käib ringi ja aega pole, sest vaja ju lapsele talvesaapad osta ja see kuradi tohlakas ei maksa alimente. Kuidas sa sellise tohlakaga üleüldse lapse tegid? Nt mina kui teada sain, et rase olen, siis esimene kelle õlga ma vajasin oli mu enda elukaaslane. Jah ta teenis aega, aga olime juba 4 aastat koos olnud ja ma olin täiesti kindel, et temast saab suurepärane isa. Peale selle oli tema see kes…

Mina muretsen kaalu pärast.. see on jah minu kätes, aga mees.. mida sina kurdad... seda ei muuda nii lihtsalt!!

Kujutis
Tobe teema minu jaoks, aga nii on. Ma oma mehe puhul sellist halamist pole kuulnud (õnneks ja usun, et see oleks ka asjatu), aga aeg-ajalt ühelt ja teiselt töökaaslaselt kuulen kas tema poisstuttava või ta enda meheau muredest. Mina tean, et pean kaalu langetama, tean, et pean selleks toitumisega tegelema ennekõike ja siis trenniga keha vormima, et rahule jääda. Õnneks pole ma see naine kes hommikuti ennast peegli ees keerutaks ja siis mehele halaks, et mul on siin ja seal ülekilo, jäädes ootama, et nüüd ta ütleb, et "ei su 20 lisakilo ei paista väljagi ja sa oled fantastiline". Ja siis naine halab edasi, sest ausalt.. no ise ka ju ei usu!


Mehed nutavad aga oma peenise pikkuse, laiuse ja muu jama üle.. no ja kuidas sa seda muudad? Miks sa sellise asja pärast halad? Vb ma ei mõista selle tõttu kuna mul pole enda arvates kusagilt midagi puudu. Pole ma mures oma rindade ega tagumiku pärast. Ok tagumiku kohta ma valetasin, aga eks rinnad ole sama au värk nagu meestel see pikseva…

Mis tunne on taas hoida oma last kaisus?

Kujutis
Kuigi mõni arvab, et ma halan liiga palju, siis ma püüan lihtsalt väljendada just seda mida MINA tunnen ja teiste negatiivsed kommentaarid minu tundeid ei muuda.. ikka ma tunnen kuidas ma last igatsesin ja kui suur rõõm teda taas näha oli. Kuigi poolteist nädalat oli juba mingi vahe vahele kasvatanud ja ma oleks justkui võõra lapse juurde naasnud, sest nädalaga meie tillukesed ju arenevad nii palju. Nt ei saanud ma enam midagi aru mida ta rääkis või miks ta nt karistada millegi eest sai. Kõik tundusid esialgu lihtsalt närvilised ja mina tahtsin koju tagasi. Siis hakkas issi last potitama ja nende areng oli päris silma ja kõrvaga tuntav. Laps küsis ise potile ja kui juhtuski, et põrandale tegi, siis juba sai ta riielda. Iseenesest asja eest, sest ta on tõesti tubli ja veel tublim oli issi kes kõik selle ette võttis. Kahju oli lihtsalt see, et ma ise juures ei olnud sellel kõigel ja oh seda emas südant küll.
Hetkel on tal paraku kaka mässus ja ta undab nii, et mu pea valutab. Väga kiire…

Haavatud loomad

Kujutis
Pealkiri räägib juba tegelikult enda eest. Aga ma räägin sisust veidi rohkem. Jälle sattusin ma lugema hämmastama panevat postitust. Kiidetekase inimese headust jne.. mõtle, päästis loomad! No mida kuradit.. päästis loomad, see on sama loomulik nagu hingamine ja söömine, et me aitame ka nõrgemaid. Me kasvatame oma väeteid karvutuid kutsikaid niisamuti ja tahame, et meie kadumisel/hukkumisel nende eest keegi edasi hoolitseks.. mitte ei jätaks kastiga metsa alla, sest no mida mina nendega peale hakkan ja südant ei ole, et uputada või raha, et magama panna, hoopis mõistust, et leida uued omanikud, sest sa oled sitahädast argpüks ja vajad ise uinutavat süsti ja kõrvetavat põrgupiina. Ma olen jälle nii hüpertige, sest kuidas saab keegi 20 kutsikat metsa viia? Kas see, et nad ära söödaks või lihtsalt surnuks külmuks on nii hea variant? No pagan kuidas ma tahaks selle tõpra enda kusagile kasti väänata ja jõkke visata. 20 kutsikat metsas.

Inimene kes omab südant jagas meiega midagi sellist:M…

Võida reis helesinise vee ja soojuse juurde

Kujutis
Kes ei unistaks sellisel tormisel õhtul oma jalgu sooja vette pista, või sinna üleni sukelduda. Tunda lainetes loksumist ning nautida helesinist vett enda ümber, sumisevaid ja heatujulisi inimesi kui ka kõrvetavat kuumust oma jahtunud nahal. Ma mõtlen ka nii, aga kuna mina olen võitnud juba oma reisi, siis tahan ma ka teistele head.
Mõtle.. sa ujud soojas vees ja tead kuidas teised tormis ringi liiguvad, külmetavad ja kiruvad, aga sina mitte. Võit seisneb lihtsas liigutuses, nt Raadio Uuno loosib välja mingit paketti AQVA spaas. Kes pole käinud veel, see kindlasti saab elamuskogemuse juurde. Kes käinud on, see kindlasti teeks kõik endast oleneva, et tagasi saada. Miks? Rõõmsad teenindajad ja hoolivad töötajad. Miks ma ei peaks tahtma sellisesse keskkonda minna? Nagu puhkus Hawaiil.

Kuna ma ise seal töötan, siis on see nagu paradiis minule kui uba töötaja nii arvab, nautides oma vaba päeva, siis pole kahtlust ka, et teisedki naudivad meie spaas pakutavaid mõnusi. Meie veekeskus on suure…

Kommentaatorid blogijate vastu

Kujutis
Lugedes tagasisidet mida minu sõbranna oma blogipostitusega sai, siis võin arvata, et perekooli kommentaatorid on nüüd blogijate vastu sõja kuulutanud. Aga mis siis ikka.. ma võtan väljakutse vastu ja häbenemata oma nägu ja nime. Kui ma Anu  lugu sellest milline pilt talle vastu vaatas spordikeskusest kui ta trenni läks, ning julges inimesi ilusateks ja rikasteks nimetada, siis tundsid paljud ennast solvatuna. Kas siis see rikas ja ilus on solvav? Viimasepeal trenniriided? Või sõna inetu pardipoeg mida ta kasutas iseenda kohta? Ma hästi ei mõista kohe, sest nüüd kaalub teine, et vb blogimine pole tema jaoks, sest peab iga sõna läbi kaaluma, et vb keegi jälle haarab mõnest tähest ja väänab selle tema kõri ümber. Samuti saan ma ise ka koledaid kommentaare küll oma pere kui kodu, iseloomu ja tunnete pihta. Masendav, sest mul on tunne, et kõik need hullud on perekoolist meie postituste alla kolinud. Kusagil on vaja ju ennast välja elada ja miks mitte seda teha meie peal. Perekoolis pole …

Ära viidud laps.. mis tunne on minul?

Kujutis
Teie ebaõnneks ei hakka ma rääkima kui halb ema ma olen, sest seda ju enamus lugejaid minust ootab - depressioonis ema kes läks üle piiri ja keegi võttis lapse ära. Jah, laps võeti ära, aga põhjus on järgmine:




Nüüd pole ma oma lapsega aega veeta saanud pea, et nädal. Ma küll sõitsin teda ühel päeval vaatama, aga see oli vaid viivuks. Minu kui ema süda tilgub verd ja valu paneb hinge kinni hoidma.
Kui ma töölt koju sõidan ning mind ootab ees tühi, külm ja ikka veel korras kodu, siis tunnistan, et iga kord ma seisatan ukse taga.. kuulan ja kujutan peas ette kuidas väiksed jalad mööda põrandat ringi jooksevad.. vb sõidab oma autoga või kilkab naerda. Pisarad tungivad kibedate piiskadena silma ja nina hakkab kahtlaselt sügelema, mudab värvi ja tõmbub punaseks ning lõpuks kui avan ukse ja tühjus oma jahedusega mulle vastu nägu lajatab, siis puhken ma nutma. Laskun põlvili ja võtan lapse tossu enda pihku, kallostan seda ja piinilikustundeta nuusutan tema jalgade lõhna mis juba hajumas on.