Mõrv meie linnas!

Nagu ikka, mina ärkan hommikul kell 4:20 ja hakkan kohvi keetma. Määrin võikule taluvõid ja kuulan mis kordus jama raadiost ajatakse. Ikka ja jälle hõõruvad nina alla, et mina seda reisi ei võitnud mida ma võita nii väga tahtsin, kuigi hinges on teise võitja üle ka hea meel. Hetk hiljem rüüpan ma oma kohvi ja veel hiljem panen jalanõud jalga, tõmban oma sooja dressipluusi selga (milesse täna paraku meie väike koduloomake pissida otsustas), ning varsti olen ma autos, möödumas asula sildist ja peagi olen ma teel risti. PAGAN!!!

Hoiatuseks ka teistele hommikud võivad kiilakad olla, ma mõtlen selle all siiski teekatte libedust, sest tööle suundudes kui kell oli 5:03 olin mina see kelle auto kaotas juhitavuse ja kuigi ma ei ole just hädapätakas roolis, siis sain ma kohe aru, et mina seda masinat enam ei kontrolli. Õnneks oli mu kiirus 50km/h sest ületasin ülesõitu ja teeserv haaras mu turvaliselt oma haardesse ega lasknud mul nendes hüpersupervõimsates eurokraavides lõpetada. No ja siis ma tiksusin oma 30km/h tööle vahel sai sõita ka 50km/h ning metsavahel mis sooja õhkas sai ka 70km/h sisse, aga tee oli siiski libe ja käed roolil tajusid, et vahel oli auto taas looduse meelevallas, õnneks ma siiski suutsin ta taas kontrolli alla saada ning jõudsin elavana tööle. Päev oli imetore, sest üle pika aja olin ma koos töökaaslasega tööl mitte üksi ja aeg lendas nagu võlu väel. Õhtu sisustasin ma oma vanemate juures ning sealt ma kogu info saingi. 
Jõuame mõrvani, mitte, et ma lihtsalt pealkirjaga pange oleks pannud, kuid mõrv on tõeline. Ema oli näost veidi kaame ja muidugi tuli mul kohe küsimuste vada üle huulte. Nii ma teada saingi, et meie üle maja naaber öösel ära tapeti, sel hetkel kui mina rahulikult kohvi jõin ja võikut sõin, kaotas vanem meeste rahvas koledal viisil oma elu, olles minu vanemate majast vaid mõnikümned meetrit kaugemal. Kui kohutav! Jälgede katmiseks püüdsid mõrtsukad ka maja süüdata, kuid enne kui tuli levima hakkas oli juba päästeteenistus kohal, maja kustutati ära ja leiti laip. Alguses arvati ta olevat tulekahju käigus hukkunud kuid hiljem selgus, et vanahärra oli tapetud. Sealsamas, meie väikelinnas, miks? 
Ja ometi oleks saanud me teda päästa kui oleks reageerinud varasematele ohumärkidele. Näiteks olid naabruskonna koerad hullumas, ka minu vanemad olid kell 4 üleval, sest meie koer oli valukisa teinud, sellist millist muidu koer ei tee. Ning üksi ei kisanud vaid tema vaid ka kolme teise maja koerad. Paraku koera polnud abitul vanahärral ja samuti tõlgendati oma loomi valesti ja nagu ka minu vend lasti koerad kas lihtsalt õue karjuma või käratati peale "vaikust!". Samas mis oleks saanud kui nüüd oleks otsustanud mõni meesterahvas või uudishimulik vanaproua minna uurima, et mis ikkagi toimub? Ma ei taha sellele mõeldagi. Aga kas tuleb ka järgmine ohver? Peaksime me nüüd hirmul olema? Tuleb mul valvas olla hommikul autosse suundudes? Kas ma hämaras, ehk siis peale nelja julgen veel jala kusagile minna? 
Südamest soovin halba sellele, kes midagi nii koledat tegi! Südamest!


Viited:


Jõhkrad tapjad süütasid ohvri maja põlema

  1. http://www.virumaateataja.ee/3383399/tapal-tulekahjus-leitud-mees-tapeti
  2. http://www.ohtuleht.ee/701823/raevus-tapalane-mis-elajas-paneb-polema-invaliidi-maja

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?