Asi läks nii hulluks, et naaber tuli kontrollima, kas laps on terve

No mina ju see vana depressant, et ikka vahel ütleb närv üles ja kole kui lapsega koos kodus olen ja mõnda vaimselt tervet inimest juures ei ole. Nüüd läks aga asi nii koledaks, et naaber, vana naine, niigi raske kõndida, tormas trepist üles ja kopsis vastu meie ust.
Nagu ikka... hommik kui mina ei lähe tööle on minu ja poja päev, seega tema ei lähe lasteaeda ja on minuga kodus. Olin nii väsinud kui see unesoe tita minu kaissu ronis ja emme hüüdis. Mina pomisesin läbi padja: MIS?
Piima!
Ma ei viitsi!
Emme..., almastan...., piima!
Oota, ma ärkan alles.
Siis poja kallistas mind ja tegi pai ning sosistas palun piima, mina muidugi siis andsin järgi ja loivasin voodist välja, kell oli 6:44, kohutav! Valasin talle piima ja läksin voodisse jälle ärkama. Siis kostus krõbin ja krabin ning ma läksin vaatama, piim oli laual laiali ja suhkur tassis kuhjas. Urisesin nagu ikka.. ahhhhrrr ja hakkasin koristama, hüüatasin, et nüüd marss köögist ära ja seda ta tegigi.
Kui koristatud sain, siis avastasin ta oma telefonist. Muudkui multik ja multik, auto multik. Pahandasin temaga jälle ja ütlesin, et ilma emmeta telefoni ei näpita ja panin talle multika mida ta siis otsustas mitte tahta vaadata. Seega ta tegi koguaeg mulle tööd juurde ja tühja.
Lõpuks jagasin ma matsu välja, et ta tahab tähelepanu ja ma hakkasi kolli mängima. Nii me tuiskasime mööda tube ringi, mina tal järgi, tema kilkamas minu ees. Kuna me saame korteris ringi-ratast joosta, siis oli tal nii lõbus ja küll ta ehmatas kui ma siis ümber pöörasin ja vastu jooksin. Lausa kriiskas mul toas. Siis sain ma ta kätte, kõditasin ja hammustasin huultega teda ja lubasin nahka pista magusa poisi. Siis oli naeru plagin, lihtne nutuga sassi ajada kui ei näe pealt ei teegi vahet ja siis see prõmm-prõmm vastu minu ust käiski.
No mida? oli minu esmane mõte. Mis värk on ja kes tuleb kell 8 hommikul ukse taha meile. Seega hüüdsin läbi ukse: kes on?
Mina!
Kes mina?
Naaber, alt!
avasin ukse ja küsisin: mis?
Tulin vaatama kas kõik on korras, kus poeg on?
Hüüdsin last kes siis piilus arglikult, ma ütlesin, et emme ei ole koll enam ja siis muges ta minu jalgade vahele ja vaatas tädi. Vana naine muigas ja ütles, et vist on kõik korras, vabandan.
Ma ütlesin, et me läksime mängimisega liiga hoogu ka hommikul vara ja väga kena neist, et ta kontrollima tuli. Siiralt liigutav oli inimese mure ja paljude teiste reaktsioonist erinevalt tundsin ma, et meie kodu on turvaline, sest kui mu katus ka peakski ära sõitma, siis pole mul tuimad naabrid kes külmalt pealt kuulavad ja ei sekki. Hiljem kehitavad õlgu, et nad ei teadnud ja ei osanud arvata, et last peksti või mees peksis naist, kasuisa oma naise last vms. Ma tänan kõiki naabreid kes tunnevad huvi ja muret, sest see on ÕIGE ja piinlikustundest hoolimata, püüdke neid naabreid mõista, sest koledam on kui midagi toimub ja nad Ei sekku!
TÄNAN!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?