Sügaval minu sees
Täna päike särab, ees on vaba nädalavahetus, õhtused vahetused tööl kuni reedeni, päev täis elu nautivaid inimesi ja laste kilkeid otse südamest. Kodus ootamas alati mees ja laps ning nüüd ka naljajalgne sõber. Ikka tahab miski koristamist saada ja kuskil hakkab midagi häirima.

Sügaval minu sees on kõigest hoolimata rahutus ja igatsus, sest isegi kui me mehega läbi saame, siis tunnen, et jääme kaugeks. Meil pole ühiseid asju enam mida teha, laps seob, armastus seob, aga kas vastastikune, seda ma ka enam ei tea, sest sellest väga teiselt poolt juttu ei ole. Aga ma arvan, et on ikka, lihtsalt ei oska välja näidata, millal varem ta seda oskas ja miks ma arvan, et ta nüüd seda paremini oskab? Igastahes, ma igatsen seda, et ma panen autol paagi täis ja mõtlen, et sõidan nt vasakule ja seni kuni jõuan kohta kus on huvitav. Kohta kus peatun ja imetlen ilu, mis meie ümber tegelikult laiub. Fantastiline! Nüüd seda kirjeldades igatsen ma seda rohkem ja tööle minemise motivatsioon aina kahaneb. Ometi ootavad seal ees toredad töökaaslased, aga paraku on meil üksik töö ja kuigi ta on minust mõned meetrid eemal, siis rääkida me ei saa. Seega, mina, inimene kes ainult räägiks, istub päev otsa haudvaikuses! Olgu teiste jutukõmin muidugi ümbritseb mind ja vb keegi tahab, et ma talle midagi ulataks või suunaks, aitaks nt, aga see on harv juhus. Üldiselt ma ainult keelan. Aga ma ikka arvan, et mul on lahe töö, isegi kui pooled inimesed vaatavad mind nagu tühja kohta.

Aga ma armastan rääkida ja see on üks suur asi mis minu töö raskeks muudab, sest kõik töökaaslased on imelised! Üldiselt pole mul kusagil nõmedaid töökaaslasi olnud. Ju ma siis võin enda ees kummarduse teha ja öelda, et ma olen hea sulanduja. Jap, olen! Kuule, kui sa seda loed ja otsid kedagi, nt vajad kedagi kes vahetpidamata räägiks.. halloooo!!! Ma olen siiiiiiin!
Musid, kallid, paid!
Kommentaarid
Postita kommentaar