Sügaval minu sees


Täna päike särab, ees on vaba nädalavahetus, õhtused vahetused tööl kuni reedeni, päev täis elu nautivaid inimesi ja laste kilkeid otse südamest. Kodus ootamas alati mees ja laps ning nüüd ka naljajalgne sõber. Ikka tahab miski koristamist saada ja kuskil hakkab midagi häirima. 
  Tahan rääkida oma pildist, maailmast läbi oma silmade. Kui ma vaatan hetkel aknast välja, siis toimetavad seal inimesed, inimesed kes teevad seda mida ma näen vaid seepärast, et teenida raha oma perele. Vb mõni ka naudib oma tööd, aga puht vabast tahtest me siiski ju tööd ei tee, miski alati sunnib meid, sest kõige parem koht on ju kodu, paraku kodus jääksime me ilma kui meil poleks raha. Ja raha saamiseks on meil vaja tööd. Samas hoiab raha inimesi kontrolli all ja need kel seda ülearu, no need on kontrolli alt väljas, kuid nad ei oska selle rahaga ka midagi targemat teha kui nt oma tagahoovi lennuplats ehitada lasta. See selleks, kusagil keegi nälgib ja keegi hoiab oma hinge vaaguvat last kätel, aga tema ehitab maandumisplatsi, sest see näitab tema jõukust. Siis ikka käib peast läbi, et kas see pole aegunud viis inimesi kontrollida? Nagu ka usk? Enamus inimesi on mõistnud, miks see taevamehe jutt välja lasti. Ka see oli viis inimeste meeli kontrollida ja meie jumalaks ongi see mees kes selle kõik kunagi meie alateadvusega mängimiseks välja mõtles. Me otsime lohutust asjadest mille olemasolus me kindlad ei ole, aga me saame ette kujutada seda just nimelt nii kaunina nagu me seda soovime. See selleks, need kes seda usuvad, need arvavad, et olen lihtsalt juhm. Lepin selle tiitliga ka. Mulle meeldib ringi sõita, töö tõttu on mul selleks, aga paraku vähe aega. Seega käin ma hetkel tööl, et raha teenida ja siis leida mõni muu mõttetu viis kuidas seda kulutada, sest unistusete täitmiseks seda kas kunagi ei jagu või pole seda aega. Ja aeg ei ole ka mitte tööandja taga kinni vaid minu kohusetunde, sest töö on ju kohustus ja ma ei oska oma kohustusi teistele jätta. Vähemalt tööalaseid mitte, aga kui keegi tahab minu eest nõud ära pesta, siis astun ma kiirelt kraanikausist eemale. 

Sügaval minu sees on kõigest hoolimata rahutus ja igatsus, sest isegi kui me mehega läbi saame, siis tunnen, et jääme kaugeks. Meil pole ühiseid asju enam mida teha, laps seob, armastus seob, aga kas vastastikune, seda ma ka enam ei tea, sest sellest väga teiselt poolt juttu ei ole. Aga ma arvan, et on ikka, lihtsalt ei oska välja näidata, millal varem ta seda oskas ja miks ma arvan, et ta nüüd seda paremini oskab? Igastahes, ma igatsen seda, et ma panen autol paagi täis ja mõtlen, et sõidan nt vasakule ja seni kuni jõuan kohta kus on huvitav. Kohta kus peatun ja imetlen ilu, mis meie ümber tegelikult laiub. Fantastiline! Nüüd seda kirjeldades igatsen ma seda rohkem ja tööle minemise motivatsioon aina kahaneb. Ometi ootavad seal ees toredad töökaaslased, aga paraku on meil üksik töö ja kuigi ta on minust mõned meetrid eemal, siis rääkida me ei saa. Seega, mina, inimene kes ainult räägiks, istub päev otsa haudvaikuses! Olgu teiste jutukõmin muidugi ümbritseb mind ja vb keegi tahab, et ma talle midagi ulataks või suunaks, aitaks nt, aga see on harv juhus. Üldiselt ma ainult keelan. Aga ma ikka arvan, et mul on lahe töö, isegi kui pooled inimesed vaatavad mind nagu tühja kohta. 

Aga ma armastan rääkida ja see on üks suur asi mis minu töö raskeks muudab, sest kõik töökaaslased on imelised! Üldiselt pole mul kusagil nõmedaid töökaaslasi olnud. Ju ma siis võin enda ees kummarduse teha ja öelda, et ma olen hea sulanduja. Jap, olen! Kuule, kui sa seda loed ja otsid kedagi, nt vajad kedagi kes vahetpidamata räägiks.. halloooo!!! Ma olen siiiiiiin!
Musid, kallid, paid!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?