Lõhki rebitud


Mõtlen selle pealkirja all perekondasi. Kuidas suudeta kokku jääda või enne lapse samist aru saada, et kokku jääda ei ole lootustki. Ma küll olen alles noor, aga oma vanemate pealt õpin ma tohutult palju. Tegelikult me kõik vajame enda kõrvale mõlemat vanemat, paraku kõigil seda rõõmu ei ole. Ma ei saa öelda, et kujutan ette või mõistan nende laste tundeid, aga ma ei tee seda. Ma ei tea mida nad igatsevad ja millest puudust tunnevad, kuid ometi olen ka mina vahel mõelnud, et mis oleks kui minu vanemad poleks koos. Iga kord kui nad tülitsesid, siis tundus see suurepärane variant, aga kumba siis valida? Laps ei saa ju valida, mille järgi, rahakoti paksuse, leebuse, elukoha?? Olgem ausad, see valimine on nii või naa mugavusest, sest armastust ei saa võrrelda. Kui üks vanemaist pole joodik või muu jube tegelane, et valida on lihtsalt lihtne, aga julgen arvata, et siis pole ka valida vaja. 
Samas kes kannatavad? See, et paari omavahel veri ei seo, siis neist teeb perekonna ju lapse veri.. ühine veri! Sa jagad oma elukaaslasega oma hinge ja ihu, aga siis saab armastus otsa? Mismoodi? Iseenesest tean ma ka sellele vastust, inimene muutub. Me valime ju enda kõrvale inimese kellesse armume, aga kui ta muutub, siis kaovad ka need asjad mis meid temasse armuma pani. Mina olen algusest peale oma mehega püüdnud olla mina.. viskasin talle jalge ette oma vead ja halvad küljed, et kui ta mind tõesti tahab, siis teab, et minult on võimalik oodata armukadedust, äkilist viha, näpistamist, mittemõistmist nt komöödia mõttekuse osas, samas ka muude asjade osas. Ma ei lipitse ega püüa olla see kes ma pole, võin mehe nimel pingutada, aga kui ta seda ei märka, siis oli see ka viimane kord kui ma seda tegin, mida iganes ma siis tegin. Seepärast olen ma ise olnud ehmunud kui Maanuse osas pool tema isiksusest kellega tutvusin lihtsalt kadus. Veidi õnnetuks teeb küll, aga siiski pool temast on alles ja ma armastan teda tingimusteta ja jäägitult lootes, et see armastus on piisav laadimispunkt meie suhte hoidmiseks.
Nt pean ma paljuski naisi vastutavaks, et mehed lahkuvad ja lapsed nende kasvatada jäävad, ma olen kindel, et olete suurepärased emad, aga lapsed vajavad ka isa. Eriline näide on see kui ühel emal on 4 last, aga kõik erinevate meestega. See tundub mulle ulmeline, kuidas sa siis juba ei saa aru, et sa astud vaid ämbrisse? Naine saab ka mehele lapse vastu armastust kasvatada. Hoida teda lapsega sidemes kui too on kõhus ning andes jutuga ülekande mis kõhus toimub. Mehed EI loe raamatuid üldiselt, mis te neile toote, rääkige ise rasedusest, lapse arengust, sünnitusest. Kui ta elu lihtsalt ettevalmistusteta pärast sünnitust muutub, siis ma ei imesta, et ta jooksu pistab. No ja siis peale surutud lapsed.. need suhtepäästjad vms, üldiselt tulevased üksikemade põnnid. 

See teema on selline lai ja pikk mida ma suudaks lõputult arutada, aga mõttetu, sest paljud ei saa mu mõttekäigust aru. Kuid ärge arvake, et ma nüüd süüdistan üksikemasi, kõigi ees sügav kummardus ja suur lugupidamine, sest see mida te teete ja millega hakkama saate! Te väärite medaleid ja tunnustust, sest minu teema ongi ju tegelikult justkui hirmu kirjeldus üksikema olemise ees!!





Kommentaarid

  1. Jagan oma mõtteid, mida Su postitus äratas :-)

    "Sa jagad oma elukaaslasega oma hinge ja ihu, aga siis saab armastus otsa? Mismoodi? Iseenesest tean ma ka sellele vastust, inimene muutub..."

    Jagades oma abikaasaga igapäevaseid hetki-mõtteid-läbielamisi toimub muutumine üheskoos... Kahjuks on paljudel paaridel lapsepõlvekodunt saadud mudel, et igaüks peaks omaette justkui mõistatama ja iseenesest teadma, mida teinepool vajab...


    "Ma ei lipitse ega püüa olla see kes ma pole, võin mehe nimel pingutada, aga kui ta seda ei märka, siis oli see ka viimane kord kui ma seda tegin, mida iganes ma siis tegin. Seepärast olen ma ise olnud ehmunud kui Maanuse osas pool tema isiksusest kellega tutvusin lihtsalt kadus...."

    Siin on võtmeks lugupidamine. Oma tundeid saab välja näidata ka niimoodi, et jääd samal ajal teise isiku vastu siiski lugupidavaks. Vastasel juhul on teine inimene sunnitud enesekaitseks ehitama müürid...


    "Nt pean ma paljuski naisi vastutavaks, et mehed lahkuvad ja lapsed nende kasvatada jäävad, ma olen kindel, et olete suurepärased emad, aga lapsed vajavad ka isa. Eriline näide on see kui ühel emal on 4 last, aga kõik erinevate meestega. See tundub mulle ulmeline, kuidas sa siis juba ei saa aru, et sa astud vaid ämbrisse?"

    Iga lugu on ainulaadne ja mitmete nüanssidega. Võib olla nii, aga on ka selliseid, mida ei oskagi endale ette kujutada. Sama kehtib ka erinevate isadega saadud laste puhul. Mina annan 10 punkti naisele, kes veel peale selliseid obadusi julgeb edasi katsetada. Iseasi, kui tulemuslikult... Isiklikult aga tunnen üht noort naist, kes peale esimest ämbrit on nüüd kogu maailma peale kuri. Arvab siiralt, et teda kiustakse kõikjal taga, kannatamata ise vähimatki kriitikat omaenda tegemiste suhtes...

    VastaKustuta
  2. Tohoh, ma eile kommenteerisin ja täna mitte märkigi sellest?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?