Elad, et surra?


Hiljuti käisin lapsega oma vanaisa haual kus ma polnud juba ma usun, et pool aastat käinud. Miks ma sinna lähen, ma ise ka ei tea, vb süümepiinadest, et ma seal nii harva käin ja ometi pole haud minust ka väga kaugel. Kuid miski justkui ei seo mälestusi hauaga, see on minujaoks lihtsalt suvaline liivakast lillede ja küünaldega, et sa saaks seda korras hoida. Ise ma mälestan oma vanaisasi kohtades kus kunagi koos käidud ja oldud sai. Nt tutvustasin ma oma last vanaisale läbi tema auto. Seal olid soojad mälestused ja kuna see auto nüüd ka meile kuulub, siis on nagu üks osa meiega.
Teisele vanaisale tutvustasin ma küll last läbi liivakihi, aga kõik kohad olid kaugel ja eemal, kuid ma tahtsin nii väga uut pereliiget tutvustada. Ometi ei usu ma elusse peale surma, usun, et nad on unenäguteta unes, mis kestab lõpmatuseni. Kes usuks, et meie õhk ja universum on mingeid hingesi täis, neil vaesekestel poleks ju liikumisruumi ka mitte enam ja taassünd? Naerma ajab, aga kindlasti on see toonud nii mõnelegi leinajale südamerahu. Seega kui sünnib välimuselt sarnane uus pereliige, siis pole just väga raske külge pookida kõike kadunukese omadusi ja jooni. Nii tunneme me, et ta pole meie juurest lahkunud ja on meiega edasi. Tegelikult nad ju ongi meiega seni kuni me neid mäletame. Ma käin tihti läbi neist kohtadest, mis soojad mälestused on jätnud. Ometi ei tee ma ka haudasi maha, olen käinud ka seal ennast tühjaks nutmas kui väga raske on olnud. Kuigi mind tegelikult kuuleb vaid maa ja taevas, õhk ning muu olematu, siis saan ma ennast justkui kellelegi tühjaks rääkida, sest seal kusagil kihtide all on skelett inimesest, kes hoolis ja armastas mind. 
Raske on mõelda, et kõik me jõuame kunagi sinna punkti ja keegi nutab meid taga. Raske on ette kujutada, et igavene uni haarab meid endasse ja kõik mälestused meie peas kaovad, nii nagu kaob olemus ja aastate pärast ka teiste kõrvust meie hääle kõla. Ja mida me seni teeme, rügame ja närvitseme eimillegi pärast? Sa ei pane tähele, et kui paljajalu jooksed, siis muru silitab su taldu ning jäljed jäävad seljataha maadligi murusse. Iga meie tegu jätab mingi jälje, iga hingetõmme on ilus ja mäletamist väärt. Iga hääl mis kostub kusagilt meie kõrvu on viide elule ja sellele, et me elame. Jahe õhk, karge lubi, soe päikesekiir, krabisevad sügiselehed, tärkav loodus ja kevade hõng, aga meie muretseme vaid töö ja muu elu pärast, raha pärast, maksude pärast, söögi ja auto kütuse pärast ja iga meie vajadus paneb kellegi kusagil tööd tegema ja iga vajadus sunnib meid endid tööd tegema. Hetkel on mul tänuväärne töökoht, minu ülesanne on tagada inimeste turvalisus ja võimalus vältida surma. Seega on minu kätes nii mõnigi elu ja ma tunnen, et see töö on midagi väärt, ma teen seal midagi olulist.
Täna olen ma maal (mehe vanavanemate kodu), üle pika aja õues, haige, aga vajan värsket õhku. Markus jookseb ka ringi, ise samuti haige, kuid palavikuta olen ma see kuri ema kelle süda lubab lapse välja. Nii me naudime sügist, peale tööleminekut on aeg käest kadunud, iga nv on mees lapsega siin ja mina üksi kodus, iga reede nutan ma ennast magama ja kui valus on veel see, kui reede on tööl ja nädalavahetusel mõni päev vaba. Siis oled seal üksi, kodus üksi, mina olen ju see juhm kes üksi olla ei oska, ma ei naudi seda aega. Ma naudin üksi olemist kui laps ja mees siinsamas väljas toimetavad ja ma olen toas või teises aia otsas, aga mitte siis kui olen 100km kaugusel oma perest ja seda IGA nädalavahetus. Siis ikka paneb mõtlema, et kas teiste elude päästmine kaalub mu oma pere üle, aga paraku hetkel nii on. Ning paluda, et nad koju jääks? See oleks isekas, sest mida on teha aktiivsel mehel korteris? Ja laps kes tahab vanaema näha.. õnneks see nädalavahetus olen ma nendega, küll tänu haigusele, aga nendega. Ning sellistel hetkedel tundub elu elamist väärt, töö tööl käimist väärt, kodu vaeva väärt jne. Nii tunnen ma ennast elavana, ma näen metsa, kuidas tuul puid liigutab, tunnen sügise jahedust oma nahal ja värsket õhku, kuulen lehtede sahinat tuules ja näen piiritut vabadust põldudes. Ma elan.. ELAN! Elage teie ka! Nähke ilu, mõnu, headust, armastust enda ümber. Vingumiseks leiab iga põhjuse, aga tugev inimene suudab elada nii, et isegi kui ta kogu maailma endale osta ei saa, tunneb ta, et elu on elamist väärt!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?