Armastuskiri


Kui millestki kirjutada ei ole, siis alati on armastus teema mida pole raske lahata. Kuna minu süda on tänu minu perekonnale armastust täis on mul ka alati 1 kindel teema millest kirjutada. Ja nagu ikka, pereinimene räägib oma perest ja mida rohkem ta oma perekonda armastab, seda rohkem ta neist räägib. Kuid ma arvan, et minu armastust lapse vastu mõistavad kõik lugejad. Kui suur ja kui lai see on, kui tugev ning kui habras samal ajal. Kuid ma väljendan täna oma armastust teisel moel. Ma kirjutan oma mehele, aga kuna paber ja pliiats on kaugel, siis mõtlesin, et seda kirja jagan ka teiega.

Meie suhe on kestnud juba kuus aastat. Keerutamata kallis, ma ei hakka kiitme, et need on olnud fantastilised või kristallselged. Meie loomused on tugevad ja kui kirjeldada kui tugevad, siis kirjeldaks ma kahte tsunamitaolist lainet, aga nii, et need ei pühi mitte laiali linna vaid liiguvad üksteise suunas. Kumb jääb peale? Seda ei saa me kunagi teada. Nii on olnud meiega. Kumb on peale jäänud? Ma ei tea, mõlemad ma arvan, sest muidu poleks me koos. 

Ma mäletan päeva kui sa mulle kirjutasid ja mäletan päeva kui saime esimest korda kokku. Ma mäletan tunnet mida tundsin kui sind nägin, seda värinat ja kuumalainet mis kehast läbi käis. Õnneks sa ei näinud kuidas ma käed värisema hakkasid ja ei mõistnud, et oma superkiire jutuga peitsin ma häälest värina. Ma mäletan seda kollast salfrätikut mille ma udupeeneks tükeldasin kui kohvikus rääkisime. Ja seda ehmatust kui sain aru, et olen koju viivast bussist maha jäänud. See hetk kui ma sugulaste juurde läksin ja teadsin, et ma olen nii lähedal ja samas nii kaugel sinust. Ps.. ma ei saanud terve öö magada, sest mõtlesin, et ma ei tohi ära armuda ja pean kaine peaga nüüd kõik jälle kokku laduma enne kui kõik untsu keeran.
Ja siis kui mu vanaema ütles, et läheb Paidesse arstile ja ma palusin ennast kaasa võtta. Meie teine kohtumine! Me istusime kalevi kohvikus ja mu pea karjus sees, et süda tuure maha võtaks. Samas ma teadsin, et sõbra pärast poleks ma kohale sõitnud vaid oleks uurinud läbi arvuti, et mis teed ja kuidas läheb. Kas ma usun saatusesse? Ei, ma ei usu saatusesse, aga usun, et meid viis kokku õnn, lihtne vedamine. Ja kuigi olin äsja maha jäetud ja katki, siis tulid sina nagu kangelane, pesid maha minu seintelt valu ja kurbuse ning vedasid suunurgad taas kõrvuni. Sa tõid mulle usukumatud unenäod ja tegid oluliseks mulle minu telefoni. 
Mäletan esimest korda kui sinujuurde ööseks jäin! Oi kuidas ma kartsin kui me bussi läksime ja ma sõitsin ei tea kuhu ja tegelikult ju ei tea kellega. Siis tutvusin ma ka oma teise emaga. Oma ämmaga. Mäletan, et ma imetlesin teda juba enne seda kui temaga kohtusin, sest sa rääkisid alati oma emast nii ilusasti ja armastusega. Ja kuigi mul oli ka hinges väike hirm, siis nüüd ma tean, et see päev oli imeline. Ja mida edasi ja mida rohkem inimesi sa mulle tutvustasid, mida rohkem oma elusse kaasasid seda enam sa mind tunnetemöllu sisse tõmbasid. 
Kui sa mulle külla tulid ja ma püüdsin sulle selgeks teha, et me saame olla vaid sõbrad, sest ma pole uueks suhteks valmis ning sa küürisid seinalt maha minu eksi nime. Sa kükitasid minu ette ja ütlesid, et sina igastahes armastad mind, kas ma siis vastan su tunnetele või mitte, kuid sa jätad mind rahule. See hetk kui sa sisenesid bussi, ma tundsin, et mu jalad ei kanna enam. Kui buss käivitas mootori, siis oleksin ma kogu südamest karjuda tahtnud, aga ma ei teinud seda. Ma lasin sul tol korral minna. Jalutasin ise oma tädi juurde ja 20min hiljem helistasin ja ütlesin, et mina armastan sind ka. Ja nii oligi. Ma tunnen seda tunnet siiamaani! Kuidas süda hakkab kiiremini lööma kui sind näen. Iga kallistus võiks kesta veidi kauem, iga hetk kui me satume üksteisele silma vaatama võiks kesta terve igaviku, iga suudlus tõstab mind kõrgele lendu ja iga lõpp kukutab mu maha tagasi. 
Ma armun sinusse justkui uuesti ja uuesti. Minu süda tahab välja lennata kui näen sind lapsega mängimas. Kui sa minust möödud, siis hoian ma alati hinge kinni oodates seda suurt, sooja ja hella kallistust. Aeg muudab meid, aga mitte minu armastust. Ma vajan sind siiani nagu vajasin päeval kui vastasin sinu armastusele. Ma meenutan meie esimest suudlust ja seda kuidas me end unustasime. Ma ei tea kuidas on sinu armastusega, aga minu süda on sinu käes.. ise tead, kas hoiad seda hellalt või pigistad verest tühjaks.


Igavesti Sinu Kristel!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?