Pereteraapiast




Ma pole sellel teemal ammu kirjutanud ja paljud on huvi tundma hakanud, et mis siis ikkagi saanud on ja kuidas see kõik mõjunud on. Meie suhe mehega on hetkel ilus. Muidugi ei saa ma seda mida ma ihkan, sest olgem ausad, naised ikka ootavad tegelikult alati rohkem kui mees suuteline pakkuma on. Kuid olen õppinud nüüd nägema mehe armastuse väljendusi muudes asjades kui see, te ta mind kirglikult oma käte vahele haarab, suudleb nii, et mu pea hakkab ringi käima või öösel oma kaitsvate käte vahele võtab. Ma ei oota enam seda üllatust, et kui koju lähen, siis vb on seal roos koos kirjaga, et ma armastan sind kallis! Mkm, ma läksin koju ja mul oli köögis kauaoodatud köögi tööpind ja kraanikauss! No olgem ausad, praktiline ja ebaromantiline, aga asi mis kaalub kindlasti roosi väärtuse üle.
Kuid kui ma naasen selle juurde tagasi, et mis pereteraapiast sai, siis ma pettusin, valusalt. Viimasel korral sain ma sellise ajupesu, et lahkusin teadmisega, et sõidan koju ja ütlen mehele, et me ei sobi kokku ja me teeme üksteist õnnetuks. Ma nutsin terve tee (30km) ikka ja jälle keerlemas peas sõnad, et te teete vb üksteist õnnetumaks ja vajate kedagi teist enda kõrvale. Uuele lapsele ei tasu mõelda ja temast saaks nagu suhet päästev õlekõrs. Siis kui ta seda rääkis, siis mina muidugi nagu tuvi ikka noogutasin takka ja kui ukse enda seljataga kinni tõmbasin, siis arvasin, et veeren trepist alla. Minu süda üli justkui sõjast tulnud ja iga haav veritses tugevalt. 
Koju jõudes, seistes oma alles rajatud kodu ukse taga, kuulates kuidas mees lapsega räägib toas ja seletab, et emme kohe tuleb, mina lasin pea rinnale ja pisarad vallutasid taas minu silmad. Natuke võttis aega, et ennast koguda enne kui uksest sisse astusin. Toas oli vaikus, aga mees seisis teiselpool koridori, laps ühel käel ja pilk tõsine. Ma kõndisin temani, võtsin jalanõud jalast, tegin emaliku pai oma pojale ja tõstsin ta issi sülest maha. Kõige raskem ettapp oli ees, ma pidin pilgu lapselt lahti rebima ja oma mehe silmadesse vaatama, et öelda sõnad, mis mulle külge olid poogitud. Aga see oligi see maagiline hetk, mina tõstsin pilgu ja tema sügavrohelised silmad vaatasid ainiti minu silmadesse. Oh mind nõrka, aga taas täitusid silmad veega ning minu pea vajus alistunult mehe rinnale. Mees ootas enne kui küsis, et no mis nüüd? Ja mina vuristasin kõik ette mida me teraapias rääkisime ning surusin ennast tugevalt mehe kätevahele.
Ja teate mis? Ma armastan oma meest rohkem kui oma kuradima tulevikku, kus ma otsin mingit "paremat" meest, sest minu mehest pole paremat! Niipalju see teraaia aitas, et ma avastasin, et ka mina olen mõjutatav ja ma peaks peksa saama, et selline idiootsus mu surevate ajurakkude vahele enam ei mahuks! Ma olin kodus, oma pere juures, oma mehe kätevahel, vastu tema laia ja tugevat rinda nagu haavatud lind kes püüdis just kaljurahnu rünnata, aga vajus kaljunurgale haavatuna. 
See on minu pere, MINU mees, MINU LAPS!!! See on MEIE armastus, meie viis üksteist armastada ja me oleme vahel õnnetud, kuid alati ei saa õnnelik olla. 
Igal juhul oli see viimane kord pereteraapias ja kuigi ma unustasin tühistada uue aja ja siiani tunnen piinlikust, et raiskasin teise inimese väärtusliku aega, siis olen ma ka tänulik, et me ei läinud. Nüüd kasutan ma vaid oma pead! Ja tehe seda ka teie! Kui taha head nõu.. mine oma parima sõbranna juurde, aga anna endale aru, kas ta on see Siiras sõbranna! Aga võõras inimene.. mkm! See mis alguses tundus meid päästvat tahtis meid lõpuks tappa!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?