Nutan silmad pihus vanu aegu taga


Koguaeg korrutan, et ma olen suur ja vapper naine, ma saan kõigega hakkama ja mind ei murra miski. Ma näitan oma karmi pealiskihti ja tunnen peagi, et minu enda loodud illusioon minust on justkui päris. Tegelikult olen ma ikka veel see väike tüdruk kes ei jõudnud ära oodata nädalavahetusi, et saada vanaema juurde maale ja minna vasikaid karjatama. Et ma saaks traktoris istuda kui vanaisa põhupalle vedas või lauta tühjendas. Ma olen ikka see väike hingeke kes lamas oma sugulasega vasikate söögikünas koos heinaga nii, et vasikad meie ümber nosisid. Kui ma saaks vaid kassetipealt näidata teile videot neist kahest väikesest tüdrukust kes ise vasikatele vaevu kõhualla ulatasid, aga vapralt ees seisid ja lauta suunasid neid, karjudes LAUTA!LAUTA!LAUTA!
Ma mäletan siiani tüdrukut kes lamas voodis oma sugulasega ja arutas kuidas me kunagi kõrvuti majades elame ja meid ei lahuta miski. Kurb on aga see, et lahutab aeg ja oi kuidas veel, me muutume ja kasvame lahku, meie süütus hingest kaob ja me loome selle oma imago.. no ja nüüd ma siis siin olen. Lahmin aga oma elu teistele ette endal pisarad silmis. Kas mul on siis praegu halvasti? Ei, ei ole, mul on kõik väga hästi, aga kurb on see, et see mis on läinud, seda enam ei tule ja see mis tuleb pole läinuga enam kuidagi ühenduses. Ja ometi on meil blokid ees ja me ei tunnista kuidas me oma lähedasi armastame! Kui kallid on mulle mu tädilapsed, tädi ise, vanaemad ja kadunud vanaisad, onud koos peredega ja minu endi vanemad kes on kasvatanud/suunanud mind nii hästi kui nende võimuses oli. Kuigi vahel tunnen, et olen paras pettumus, siis teine hetk suudan ka ise enda üle uhke olla. 
Kas te teadsite, et mul oli kunagi koer kelle nimi oli Muska? Ja kuigi ma elasin linnas, siis teistest nii eraldi, et sõpru mul polnud. Minu parim sõber oli minu koer. Ta oli minu ihukaitsja, kaaslane, usaldusisik. Paraku murdis mu südame hetk mil ta kadus, küll püüdis mu pere teda leida, aga asjatult. Ma vahel poetan siiani pisara tema mälestuseks, sest ma olen ju hinges see väike tüdruk, see sama kes pool ööd nuttis kui kuulis, et ema isa arutavad, kas ta enam kunagi koju naaseb. 
Ja ma mäletan seda aega kui teise vanaema juurde sai mindud hommikuti enne lasteaeda, me saime viljakohvi suure koguse piimaga ja see oli maailma parim asi üldse! Vanaema alati hoolitses, et kõhud oleks täis ja juuksed kammitud. Ja ma ei kannatanud väiksena kammimist (mis ime eksole), ning ei lasknud kunagi patsi endale punuda vaid jooksin ringi juuksed lehvimas.
No ja siis ma polnud suurem asi nukkudega mängija, ikka ja jälle ehitasin ma neile kodu, õmblesin kleidid selga ja siis ladusin kõik taas karpi. Pigem ronisin ma puu otsa ja pidasin ennast tarsaniks, :D No või siis olin ma printsess kes on kõrgele lossi lukustatud ja ootab oma printsi. Nüüd on mul nii loss kui prints ja laps ning peaks ju lugu lõppema, et elasid õnnelikult kuni elupäevade lõpuni, aga mina oma täies idiootsus nutan siin vana aega taga. :D Aga vahel on hea meelde tuletada, nii tõstame me meie lähedaste väärtust taas oma silmis ja näeme kui palju nad meie heaks tegid. Nt meeldib mulle siiani meenutada seda kuidas tunnistasime vanaemale, et lõhkusime tassi ja viskasime põõsa alla. Või see kui pidime 25 krooni teenimiseks korjama silmapesukausitäie punaseid sõstraid, või käskis onu oma auto ära pesta, et me saaks ujuma. Ja kõik see muutiski lapsepõlve mäletamisväärseks! See kuidas ema ja isaga sai ikka Võsu randa sõidetud koos saia ja keefiriga. Soolases vees sai kalu püütud pudelitesse ja siis ise olime saagi üle uhked. Oi kui ilus oli minu lapsepõlv ja seda soovin ka oma lapsele. Seega pühin nüüd pisarad ära ja naeratan tulevikule, sest elu läheb aina edasi ja nüüd olen mina see kes oma lapsele mälestusi loob.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?