Näpud põhjas, ma pole blogirikkur


Miks inimesed ikka ja jälle meid mingite tasuta asjade nurumise listi niferdavad. Aeh.. nojah, nagu iga blogia on ka kirjutanud, et ega sellest ära ei ütleks, aga meie kapid ei kubise riietest mida kandagi ei jõua või meigist, mis näole vaid postituse tarbeks jõuavad (minul vähemalt mitte). Samuti ei voola mu pangakontole mingid megasummad ja ma ei käi mingites ou-my-good kohtades. 
Nt olen ma hetkel paljas nagu püksinööp , või noh... seda ka pole. Seega.. Siin pole midagi millega kiidelda. Kirjutamine on lihtsalt minu hobi, ma armastan seda ja ma olen selline nagu ma olen. Kuigi kuulen tihti, et kirjutan üle võlli ning avan ennast vast liiga palju, aga kui ma seda ei teeks, siis ei kirjutaks ma ka enam midagi. Mulle ei meeldi pidevalt oma liigutusi kontrollida ja kui ma seda tegema pean, siis ma lihtsalt vahetan rada millel kõnnin. Miks ma nt vaba päeva hommikul tulen ja avastan, et ma tahan kirjutada? Lihtsalt teadmisest, et isegi kui mul oleks vaid 1-2 lugejat, siis on mul ikkagi keegi kellele kirjutada. Lihtne ju. 
No ja siis kommentaar mehe pihta, et vaeseke saab vahel siin korralikult vatti. Vb vahel.. ma rõhutan VAHEL tõesti saab, aga üldiselt enamuse ajast kui ma temast kirjutan, siis on mul öelda ja kirja panna vaid head. Me lihtsalt oleme sellised nagu koer ja kass kuid suurepärases koosluses. ;) Kõige toredam ongi mehe juures see, et isegi kui ta teab, et ma vahel maailma eest teda kirun, siis see ei heiduta teda, sest me mõlemad teame, et mulje mis meist jääb teistele ei loe midagi, loeb see kelleks peavad ja mida näevad need kes on meiega reaalselt. Ega ma ju ka endast kõige suurepärasemat pilti pole maalinud. Depressiooni põdev naine kes ei suuda isegi nii vähe teha, et üks tablett hommikuti alla neelata ja siis tuleb jälle nutma, et tegi midagi halba ja lubab jälle rohtu võtta. No täna on see tilluke tegelane alla neelatud ja rahu majas.
Laps lasteaias ja ma muudkui koristasin, tassin tuba ümber, õigemini mööblit ja majandan mehe asjadega mis mind elutoas häirsid. Nüüd kui mees koju jõuab, siis saab ta närvivapustuse, sest ta ei leia midagi üles ja ma olen kõik nässu keeranud. :D Eks me siis urise üksteise pihta, kallista ja unustame. 
Kuid minu kallis hobi ei teeni mulle paraku raha ja ma käin tööl. Kuigi ei saa küll kiita nii nagu Mallukas, siis olen ma ikkagi rahul nii töö kui peaaegu, et palgaga ka, aga enne ei hõiska kui pole esimest palka kontole saanud. ;) Laps on ka tubli viimasel ajal ning kasvatajad kiidavad, et ta on üks tublimaid väikseid kes seal olnud on ja kui ta alguses ei söönud, siis nüüd küsib juurdegi. See viimane on kõige parem uudis üle pika aja, ausalt. 
Eile käisin oma viimasest kütusest veel ujumas lapsega. Ta oli vaimustuses ega tahtnud koju tagasi minna. Mida ta fännas? Mullivanni ja soolasauna! Sinna ikka ja jälle jooksime me tagasi. Oeh, kuigi algus algas krampliku kaela ümber klammerdumisega ja nutunägudega kui ma paar sammu kaugemale astusin, siis lõpp külas kilgete ja naeru saatel. Igal juhul, näpud on küll põhjas ja tõesti pole mul vast rohkem kui 2€, aga samas olen ma rikkaim inimene siin maamunal, sest mul on selline perekond! Nt tegi mu mees mulle ise köögimööbli. Mõned kuud olen ma nõusi pidanud duširuumis pesema, nüüd on mul kõige kaunim tööpind.. paraku kappe veel pole, aga need polegi nii olulised! Aga meie loomuses on kiirelt mugavusega harjuda ja peagi on kõik jälle tavaline. Oh mind küll... ma nüüd püüan selle laiali valgunud jutu kokku võtta. Aaa.. ma juba tegin ju seda.. olen poes kõige vaesem, aga kodus kõige rikkam. ;)

Kommentaarid

  1. Vabandused, aga ei saa aru, mida sa selle postitusega öelda tahad? Esimene lause on vigane ja pole aru saada, mis on selle seos sellega, et sul hetkel raha pole. terve ülejäänud postitus on laialivalguv ja mõistmatu.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?