Loodusjõud, ring saab täis.

Tuul ulub, läbi tuulekodade kostub see justkui nuttev hunt. Puud kummarduvad loodusjõu ees ja linnud katavad tiibadega oma poegi. Loomad püsivad oma pesades ja kiskjad peavad neile jahti, teades, et loodus on hetkel jõuga nende poolt. Päike on loojumas, aga süngete pilvede varjust pole neid isegi, et mitte näha. Kusagil nutab haavatud lind kes peagi lõpetab teravate kihvade vahel oma viimsed appikarjed. Suure ragina saatel langeb vana ja võimas puu tirides kaasa nooremaid ja hapramaid, hävitades nii lindude kui muude väikeloomade kodud ja varjualused. Nüüd on nad saatuse hooles ja järgi jäävad vaid tugevamad. 

Keset künnimaad on hirmunud jänes kes ei tea kuhu suunas liikuda või kas üldse liikuda. Algab vihmasadu mis peksab ta kasuka läbimärjaks ja võtab ära viimasegi mida ta kuulis, et end kaitsta. Nähtavaus on kehvem ja karv on raskem. Tema õnneks hoiavad ka rebased ja hundid metsa alla ega taha lagedale põllule saaki otsima minna. Pealegi oleks see karvakera ka liiga tilluke suutäis. Kanakull nii aga ei arva ja teeb sööstu hapra elu suunas, kuid jänes taipad kõrvale põigata ja tema elu on selleks hetkeks päästetud. Kui ta oleks inimlaps, siis võik öelda, et tema vanemad on tema üle uhked, aga tegelikkuses on ta lihtsalt ellujäänu. 

Vihmaussid naudivad maapinnal veemõnusi ja varesed jälgivad puude otsast kattunud söögilauda lootes, et tekib paras hetk mõnedega oma kõhtu täita. Ometi on see torm nii lummavalt ilus ja täitmas ka eesmärki. Emad seletavad oma hubaste kodude akendel lastele mis õues toimub tegelikkust adumata ja nähes vaid oma aias toimuvat. Hommikul on palju tööd, et oksad ja ümber vajunud aed taas kokku korjata ja parandada. Lilled on katki ja murdunud ning kõik on märg ja porine. 

Kuid pilved hakkavad hajuma, vihm lakkab ja päikese viimased kiired enne loojumist saadavad loodustööle oma kiired. Kitsed kes pehmelt oma lastel keelega üle näo libistavad ja linnud kes sulgedest vee välja sabistavad. Oravad pistavad pead puuõõnsustest välja ning siilid lähevad usse nautima. Kõik algab jälle otsast pihta ja kohe jäävad osad magama ning poevad urgudesse tagasi. Õrn ja soe kiireke saadab ka viimase silituse väiksele karvapallile keset künnimaad, aga see enam teda ei soojenda. Pääsenud küll kulli eest kui langenud koos tormiga. Peagi haarab mõni kährik või rebane ta hambusse ja ring saab täis. 

Inimesed lähevad kontrollivad üle oma aiad ja vara ning asuvad taastamistööd tegema. Kusagil haiglas näevad arstid vaeva, et päästa hukule määratud hinged ning loodus siin oma tööd teha ei saa. Kuid elu on selline ja nii on. Homme särab soe päike ja puhastatud loodus näeb oma pärlendavas kastes nagu muinasjutt välja. Ometi on möödunud raske õhtu ja paljud elud on jäänud eilsesse. Kuid täna on uus päev ja algavad uued elud, ning eilsesse kinni jääda ei saa. Seega Ring saab uue tormiga taas täis.