
Tuul ulub, läbi tuulekodade kostub see justkui nuttev hunt.
Puud kummarduvad loodusjõu ees ja linnud katavad tiibadega oma poegi. Loomad
püsivad oma pesades ja kiskjad peavad neile jahti, teades, et loodus on hetkel
jõuga nende poolt. Päike on loojumas, aga süngete pilvede varjust pole neid
isegi, et mitte näha. Kusagil nutab haavatud lind kes peagi lõpetab teravate
kihvade vahel oma viimsed appikarjed. Suure ragina saatel langeb vana ja võimas
puu tirides kaasa nooremaid ja hapramaid, hävitades nii lindude kui muude
väikeloomade kodud ja varjualused. Nüüd on nad saatuse hooles ja järgi jäävad
vaid tugevamad.

Keset künnimaad on hirmunud jänes kes ei tea kuhu suunas liikuda või kas üldse
liikuda. Algab vihmasadu mis peksab ta kasuka läbimärjaks ja võtab ära
viimasegi mida ta kuulis, et end kaitsta. Nähtavaus on kehvem ja karv on
raskem. Tema õnneks hoiavad ka rebased ja hundid metsa alla ega taha lagedale
põllule saaki otsima minna. Pealegi oleks see karvakera ka liiga tilluke
suutäis. Kanakull nii aga ei arva ja teeb sööstu hapra elu suunas, kuid jänes
taipad kõrvale põigata ja tema elu on selleks hetkeks päästetud. Kui ta oleks
inimlaps, siis võik öelda, et tema vanemad on tema üle uhked, aga tegelikkuses
on ta lihtsalt ellujäänu.
Vihmaussid naudivad maapinnal veemõnusi ja varesed jälgivad puude otsast
kattunud söögilauda lootes, et tekib paras hetk mõnedega oma kõhtu täita. Ometi
on see torm nii lummavalt ilus ja täitmas ka eesmärki. Emad seletavad oma
hubaste kodude akendel lastele mis õues toimub tegelikkust adumata ja nähes
vaid oma aias toimuvat. Hommikul on palju tööd, et oksad ja ümber vajunud aed
taas kokku korjata ja parandada. Lilled on katki ja murdunud ning kõik on märg
ja porine.

Kuid pilved hakkavad hajuma, vihm lakkab ja päikese viimased kiired enne
loojumist saadavad loodustööle oma kiired. Kitsed kes pehmelt oma lastel
keelega üle näo libistavad ja linnud kes sulgedest vee välja sabistavad. Oravad
pistavad pead puuõõnsustest välja ning siilid lähevad usse nautima. Kõik algab
jälle otsast pihta ja kohe jäävad osad magama ning poevad urgudesse tagasi. Õrn
ja soe kiireke saadab ka viimase silituse väiksele karvapallile keset
künnimaad, aga see enam teda ei soojenda. Pääsenud küll kulli eest kui langenud
koos tormiga. Peagi haarab mõni kährik või rebane ta hambusse ja ring saab
täis.
Inimesed lähevad kontrollivad üle oma aiad ja vara ning asuvad taastamistööd
tegema. Kusagil haiglas näevad arstid vaeva, et päästa hukule määratud hinged
ning loodus siin oma tööd teha ei saa. Kuid elu on selline ja nii on. Homme
särab soe päike ja puhastatud loodus näeb oma pärlendavas kastes nagu
muinasjutt välja. Ometi on möödunud raske õhtu ja paljud elud on jäänud
eilsesse. Kuid täna on uus päev ja algavad uued elud, ning eilsesse kinni jääda
ei saa. Seega Ring saab uue tormiga taas täis.
Kommentaarid
Postita kommentaar