Kui ma murraks mõne su luu


Nii kummaline kui see ka pole, aga vahel on inimese loomus ja tunde, mõtted ning teod nii ebaloogilised. Me vihastume, karjume ja rahuneme maha, aga mitte alati. Vahel me uinume pea püstijalu või naerame siis kui peaks vait olema või oleme lihtsalt šokis. 
Minuga on sama lugu, et kui miski mind korralikult ehmatab, siis minu keha kaitseb mind naeruga. Ma purskan naerma ja niimõnigi olukord on nii kuradima loll, et see naermine jätab nii narri mulje minust. Kurb kohe. No näiteks.. minu vend sai kunagi selle suure pea kümnekohalise peokiigega vastu nina. Arvasin kohe kui verd nägin, et ninaluu on katki ja mida mina tegin, purskasin naerma. No kui kuradima kohatu see sel hetkel oli, sest tegelikult oli mu süda valust kokku tõmbunud ja nähes teiste segaduses pilke kellega koos seal olime, siis mina muudkui naersin valjemini. Ma küll haarasin oma naeru kihistades vennal käest ja panin kohe ka haigla poole teele, aga naer lõppes vast mitmeid minuteid hiljem. Jaburuse tipp ju!
Või kui ma sõitsin autoga teelt välja meie suurepärastesse EuroKraavidesse, siis puhkesin ma ka naerma, endal neljakuune Markus taga hällis, auto külili kraavis, ise turvavööd lahti ei saanud kuid rebisin naeru kajal oma last kontrollima. Alles siis kui nägin tema liikumatut keha, siis tardusin ja pea käskis meelde tuletada, et mis edasi. Eks ma siis katsusin teda, et teada saada miks ta nii liikumatu on ja avastasin, et laps lihtsalt magab, sügavalt, natuke rippudes, aga sügavalt ja haigutas kui ma oma jahedad sõrmed ta näole panin. Taas hakkasin ma naerma, aga siis juba tulid ka hirmu vapped ja higi. Kusjuures sa proovi oma autost välja tulla kui aknad on terved, ja uks on taeva poole. Tohutult raske on see uks sedasi lükata ja mina seda lahti ei saanud.. jumal tänatud, et mootor töötas selle talvise tormiga ja sooja ikka saime. Kui olin mehe läbi telefoni kätte saanud, siis jõudis nutt ka minuni ja ma puhkesin löristama. No ja kraavis olin ma siis ühe mersuvenna tõttu kes arvas, et väike kitsas tee on ainult temale sõita ja mõnusa sotiga mulle kurvis vastu tuli. Minul oli valida kas laus- kokkupõrge või kraav ja no nüüd juba teate mille mina valisin. No selle venna käeluu murraks vast tõesti ja lämmataks ta piduripedaaliga kurgus. 
Aga nt need laused mida me vihahoos suust paiskame! Mismoodi see inimese aju küll sellist sitta toodab? Parem oleks kui sind poleks, ma vihkan sind, sa pole minu ema/isa enam, sure ja kõik need idioodsed sõnad mida sülg suhu toob. Tigedaks teeb kohe, et ei suuda nii kiirelt sõnadel sabast haarata ja suhu tagasi nüpeldada vaid ikka paiskame need oma kallitele inimestele vastu vahtimist! Nt see valesti üksteisest aru saamine kui mina arvasin, et mu vanaema meid välja viskas. Tegelikult käskis ta end kätte võtta ja minna oma kodu remontima.. mina aga istusin tagumikku laiaks ja nautisin temajuures mugavat elu. Shame on me! 
Ja muidugi kirjutan ma oma vead üles, aga mida see parandab? Mittekuimidagi!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?