Idioodid, vär*jad, si*apead, pedofiilid, minge ja pange ***...
Lugesin Malluka blogi, muidugi kaasahaarav teema oli ka, aga nii kurjaks ajas! See inimene kes sõimas 8 aastast. No mis idiootidega peame me koos elama ja kust sellised pärinevad, kuidas sellisele sit*bakterilevikule kriips peale tõmmata???
Ma ei taha lugeda ja kuulda, et inimesed peavadki olema erinevad ja nii ongi huvitavam, halvad on siin, et inimkonna levikut piirata vms idiootsust. No ausalt?? Ise ka usute? Ilma nende vär*jateta oleks ju maailm nii ilus ja rahulik. Pimedad tänavad poleks õudsad vaid müstilised ja lummavad. Praegu kargab sealt välja vb mõni narkar või jumal teab, mis mõtetega kurjam. Oma lapsega kusagile minnes on kõik nii kibestunud ja vaatavad sind vankriga nagu ruumiröövlit. Vähe sellest, mõned sõimavad ka, et vaata kuhu sa oma käruga trügid või ronid. Vanale härrale käratatakse kõbi või ätt kao eest või leidub midagi veel inetumat mida teha kui vanurit märgatakse. Ja kui ta veel libisema või kukkuma peaks, siis nolkide suud vaid naeravad parastavalt, ise on alles väikesed sitavaresed kes pole korralikult munast väljagi koorunud, aga kraaksuma on suured rongad.
Mul on nii hirmus mõelda, et heategijat märgatakse ju vaid siis kui keegi midagi halba on teinud, sest muidu poleks see heategu vaid inimlikkus. Sellega me justkui patsutame ka kurjategijate õlule ja kiidame tehtud töö eest.
Kui palju loetakse ööpäevas vahele jäänud roolijoodikuid üles. Õnn, et meie pered veel elus ja terved on, mitte ei veritse kusagil eurokraavis hinge välja. Me oleme siin maailmas õppinud okkaid kasvatama, meid sunnitakse tegema asju mida me ei taha, sest muidu vireled vaesuses võideldes elu ja surmaga. Miks ei suuda me keskenduda sellele, et saavutada oma soovid ja jõuda sinna kuhu me tahame, kuid mingi laiskuseuss puurib justkui kindluse talad läbi ja ikka hoiame me pead madalad.
No mingi jobi kraapis ära ühe üksikema auto mille ta alles soetas, nähes selle auto nimel kõvasti vaeva. Lõpuks sai ta lubada mugavustega sõiduki, kuid kellelgi oli jubedalt vaja sinna korralikud jutid peale vedada. Kuid leia nüüd süüdlane.. kui lühike oli ema rõõm oma täidetud unistuse üle. Tahaks kohe nii väga küüntega sellele jobule- loll -otsaette kraapida.
Me ei saa enam uskuda ega usaldada mööduvat inimest, ikka vaatame, et ta kusagilt kurikat, nuga või muud relva ei haara. Loodame, et keegi meie käekotiga jooksu ei pane või koju sisse ei murra. Õnn on kui hommikul näed, et sinu autoaknad on veel terved ja keegi pole su ukselukku liimi täis lasknud. Sa veendud, et laste mänguväljaku liivas ei oleks maetud klaasikilde ja keegi pole nätsudega nt siletiterasi liumäe külgedele kleebitud. Inimese jalad hakkavad pargis värisema kui mõni oma suure kaukaasija lambakoeraga platsi tuleb ja ta ketist vabastab- emad kiirustavad lapsi kokku korjama ja osad tarduvad seniks sambaks, mina nt lahkun teist radapidi, süda rinnust välja pekslemas. MIKS TE TEETE SEDASI????Täna kui tööle hommikul vara sõitsin, siis meenutasin, et kui tihti ma hädasolijatele olen appi tormanud, kuidas olen ma 100 kilomeetreid sõitnud kui ahastuses sõbranna on nuttes helistanud. Kui mulle helistaks täna eilne tuttav, siis ma ei kaaluks ta abipalvele vastu tulla vaid oleks juba teel.
Olge teiegi lihtsalt inimesed.
Kommentaarid
Postita kommentaar